Ott Karulin.

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

«Ühtne Eesti» ja «Kenderiaana», totaalse etenduse kaks näidet, kirjutab Ott Karulin värskes Sirbis.

«Kunst ja poliitika on kaua olnud halvad voodikaaslased. Poliitikud on muutnud kunsti propagandaks ning kunstnikud on tervitanud võõrandumist bürokraatlikust ühiskonnast,» on nentinud Richard Schechner, üks etendusuuringutele alusepanijaist.(1) Ometigi jagatakse jätkuvalt voodit ja kuigi enamasti – vähemalt Eestis – magatakse, seljad vastamisi, oma voodipoolel, tundub aeg-ajalt ikkagi emmale-kummale, et teine püüab oma poolt põhjendamatult suurendada ning järjekordne padjasõda ongi vältimatu.

Vaatlen siinkohal kaht sündmust, kus «suled lendasid»: teatri NO99 «Ühtset Eestit» ning Kaur Kenderi määramist Sirbi peatoimetaja kohusetäitjaks, käsitledes mõlemat etendusena (2) selle mõiste laiemas tähenduses: «indiviidi tegevus, mis toimub tema pideva kohalolu piiritletud aja jooksul kindla hulga vaatlejate ees ning mõjutab mingil määral neid vaatlejaid».(3)

«Ühtne Eesti» algas pressikonverentsiga, kus teatri NO99 trupp kuulutas välja 44 päeva pärast toimuva lavastuse ehk «Ühtse Eesti» suurkogu (mida plaanitigi etendada vaid ühel korral), mille eesmärgiks näidata parteide populistlikke strateegiaid. Selgelt kommunikeeritud algus- ja lõpp-punkti vahele jäid mitmed aktsioonid («Ühtse Eesti» hümni laulmise flash-mob, «200st tehakse 6500»), lavastus «Tallinn – meie linn» ning «Valimiskooli» kuus osa. Lisaks «juhtus» sündmusi, mille korraldajaks NO99 end esialgu ei tunnistanud:(4) «Ühtse Eesti» plakatite sodimine linnapildis ning justiitsminister Rein Langi sekkumine aktsiooni «200st tehakse 6500», mistõttu etendus päädis poolelijäämisega. Etenduse osana tuleb võtta ka kõiki NO99 trupi avalikke esinemisi meedias.

Kaur Kenderi määramine Sirbi peatoimetaja kohusetäitjaks algas etendusena, mida hakati nimetama «Kenderiaanaks»,(5) 13. novembril, kui vastav uudis meediasse jõudis. Sellele järgnesid koondamised Sirbi toimetuses, kultuuriminister Rein Langi ja sihtasutuse Kultuurileht nõukogu esimehe Urmas Klaasi eitamised oma rolli osas Kenderi kohalemääramisel, loomeliitude nördimusavaldus ja Langiga kohtumine, kus viimasele esitati ettepanek tagasi astuda, millega Lang samal õhtul ka nõustus. Seejärel ilmus esimene Kenderi toimetatud Sirp ning kolm päeva hiljem, viidates eksimusele «poeetilisel tasandil»,(6) kui autori nõusolekuta arvustati Andres Aule avaldamata luulekogu, loobus oma ametist ka Kender.

«Kenderiaana» etenduse lõpuks tuleb aga pidada Langi lahkumiskõnet riigikogu ees, kuivõrd etenduse pikkuse piiritleb selles osalejate kohalolu.

Nii «Ühtne Eesti» kui «Kenderiaana» on mitmetasandilised etendused, mille kõiki tahke siinkohal analüüsida ei jõua. Seetõttu keskendun petturlusele kui mõlema etenduse avamiseks olulisele strateegiale. Seega pole antud kontekstis oluline, kes olid nende etenduste lavastajad, sest sellised etendused lavastuvad ise, kui põrkuvad traditsioonid ja väljakutse esitajate väärtushinnangud.

Teisisõnu: kuigi «Ühtse Eesti» lavastajatena on teater NO99 märkinud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi, oli indiviide, kelle tegevus mõjutas vaatlejaid enamgi, sealhulgas meedias sõna võtnud poliitikud ning neid ja teisi osalejaid vahendanud ajakirjanikud. Sama kehtib «Kenderiaana» puhul, kuigi siin on etenduse lühikese toimumisaja tõttu tegutsejaid isegi kergem loetleda: lisaks eelmainitud Kenderile, Langile, Klaasile, Aulele ja loomeliitude esindajatele ka sihtasutuse Kultuurileht juhataja Toomas Väljataga, Sirbi toimetuse (endised) töötajad ning oma arvamust avalikkusega lahkelt jaganud kultuuritegelased (Jan Kaus, Juku-Kalle Raid, Rein Raud jne).

Küll aga on oluline märkida, et nii «Ühtne Eesti» kui «Kenderiaana» lähtusid kindlast stsenaariumist, st ühiskondliku korra kinnistatud rituaalist, mis on «korratud ja lihtsustatud kultuuriline kommunikatsioon» ning mille mõlemad osapooled – tegutsejad ja vaatlejad – usuvad selle «kommunikatsiooni sümboolset sisu ning aktsepteerivad teineteise kavatsuste autentsust».(7) «Ühtse Eesti» rituaaliks oli partei üldkoosolek, «Kenderiaana» oma peatoimetaja korraline konkurss.

Mõlemad rituaalid peavad (seaduse ja/või põhikirja järgi) korrapäraselt toimuma, nad peavad olema vaatlejaile (kelleks mõlemal juhul on maksumaksja) lihtsalt jälgitavad ehk lihtsustatud ning rituaali läbiviijatel peab olema vaatlejate silmis piisavalt sümboolset kapitali ning ausaid kavatsusi, et tagada rituaali toimumine «nagu kombeks on». Siit jõuamegi petturluseni, sest nii nagu kaheldi teatri NO99 pädevuses parteikriitikat teha, kaheldi ka Kenderi pädevuses Sirpi juhtida ning tema kohalemäärajate ausates kavatsustes.

Erving Goffman on väitnud, et paljude etenduste peamine probleem on informatsiooni kontrolli all hoidmine ehk «publik ei tohi saada destruktiivset informatsiooni situatsiooni kohta, mida nende jaoks defineeritakse». Ta eristab kaht tüüpi saladusi: strateegilised ja tumedad. Esimesed on sellised saladused, mille hoidmine on vajalik tagamaks planeeritavate sammude soovitud efekti. Niikaua, kui tegutsejad ei varja, et neil selliseid saladusi on, pole need taunimisväärsed. «Ühtse Eesti» strateegiline saladus oli, et see etendus on teatriprojekt, mida kinnitati esimesest pressikonverentsist saati. Seejuures ei lükatud eriti aktiivselt ümber arvamusi, et «Ühtse Eesti» eesmärk olevat uue partei loomine, sest vastuvõtu ambivalentsus tagas lavastusele suure meedia- ja publikuhuvi ning tegijaile oli olulisim edastada võimalikult paljudele inimestele oma sõnum parteide populistlikkusest. Tumedad saladused on aga topeltsaladused, sest korraga tuleb varjata mingit fakti ning seda, et mingi fakt on varjatud. Tume saladus on näiteks see, et Lang kohtus isiklikult Kenderiga, sest esiteks tajuti seda ministri võimupiiride ületamisena, poliitilise sekkumisena ning teiseks tegi kohtumise toimumise fakti väljatulek Langist valetaja, mis viis loomeliitude usalduse kaotuse ja ministri kohalt tagasiastumiseni.

Tumedate saladuste hulka kuulub seegi, kui tegutseja osutub petturiks, isehakanuks ehk «kui tal polnud õigus mängida rolli, mida ta esitas; kui tal puudusid vajalikud volitused antud staatuse jaoks».(8) Teatri NO99 trupp ja eelkõige «Ühtse Eesti» esimees Tiit Ojasoo mõjusid poliitikutele petturitena just seetõttu, et nad võtsid staatuse, mida neil justkui olla ei tohiks. See näitas ilmekalt, et poliitikute arvates ei tohiks kunsti mõju ühiskonnas ulatuda kaugemale teatri-, galerii- või muuseumiustest. Vaid kolm aastat hiljem heidavad poliitikud Sirbile ette liigset kapseldumist, vähest «ajakirjandust».(9) Raske uskuda, et tegemist on väärtushinnangute pöördega – kui aga tõesti on, siis on seda kindlasti mõjutanud muu hulgas «Ühtne Eesti».

Isehakanuna tajusid vaatlejad ka Kenderit Sirbi peatoimetaja kohusetäitjana ja rühmituse ZA/UM liikmeid Sirbi uute toimetajatena. Kui jätta hetkeks kõrvale, kuidas Kender sellele ametikohale määrati, olid peamisteks petturlust tõestavateks argumentideks üks Kenderi kunagi öeldud lause ning rühmituse ZA/UM tundmatus. Mõlemad, nii inimese isiklikest omadustest (argumentum ad hominem) kui enamuse arvamusest (argumentum ad populum) lähtumine, kuuluvad demagoogiavõtete kullafondi, mille populistlikkust demonstreeris ka «Ühtne Eesti».

Tuleb nõustuda Goffmaniga: «Mida lähedasem on isehakanu etendus tõelisele, seda tugevamalt tunneme end ohustatuna, sest isehakanu pädev etendus võib meie silmis nõrgendada püha sidet seadusliku volitusega rolli mängida ja selle mängimise võime vahel.»(10) Poliitikud pidid oma arvamusavaldustes «Ühtse Eesti» haaret pisendama, et säiliks mulje, justkui oleks partei loomine jõukohane vaid vähestele, kutselistele poliitikutele. Kultuuritegelaste vastuseis Kenderile – ja endiselt jätan siinkohal kõrvale tema ametissemääramise legitiimsuse – oli vastureaktsioon poliitikute soovile muuta Sirp laiatarbekaubaks, mis tähendaks autonoomse kultuuriajakirjanduse välja sulandumist massimeedia välja. Kui tuua siia juurde ka viis, kuidas neid muutusi läbi viia püüti, on selge, et «Kenderiaana» ei saanudki etendusena edukaks osutuda, sest ei loodud «publiku emotsionaalset sidet tegutseja ja tekstiga», mis on eelduseks «projitseerimaks kultuurilist tähendust etenduselt publikule».(11)

Teatri NO99 dramaturg Eero Epner on siinsamas Sirbis avalikkuse ja teatri suhet lahates osutanud, et Eestis on viimasel ajal rituaalid «hakanud ise dikteerima seda, mille kehastuseks nad end maskeerivad. Rituaal ütleb ette, milline peab olema idee, ning idee muutub omakorda vaid ettekäändeks tekitamaks uut rituaali.»(12) Nii osutus ka «Kenderiaana» nurisünnituseks, rituaaliks rituaali pärast, sest eksiti mitme etenduse edu eelduse vastu, mida Jeffrey C. Alexanderi järgi on neli: kognitiivne lihtsustamine (põhinarratiivi tuleb pidevalt korrata), aja ja koha ühtsus (etendusel on selgelt tajutav algus, keskkoht ja lõpp), moraalne agonism (mõjus stsenaarium lähtub konfliktist, vastandusest) ning pöörded (publiku tähelepanu hoidmiseks peab ilmnema üha uusi probleeme).(13)

Lang taipas põhinarratiivi kordamise vajalikkust esimest korda alles kohtumisel loomeliitude esindajatega, mis oli aga selgelt liiga hilja. Samuti on siiani lahtine, millal «Kenderiaana» algas – kindlasti enne Kenderi ametissenimetamist, aga kas pärast või enne esimest Sirbi peatoimetaja konkurssi, pole teada. Võib vaid oletada, kui edukaks oleks see etendus osutunud, kui need kaks viga tegemata jäänuks, sest vastandustest ja pööretest stsenaariumis puudu ei olnud. Samas on hetkel ka veel vara teada, kas «Kenderiaana» järel tõmbuvad kunst ja poliitika taas oma voodipoolele või suudavad ja tahavad osapooled sõjapadjad langetada ja «Kenderiaana» vajalikkuse ja ebaõnnestumise ühiselt läbi arutada.

(1) Richard Schechner, Happenings. – The Tulane Drama Review, talv 1965, 10, nr 2.

(2) Performance’i tõlkimises etenduseks on nähtud liigset lähtumist teatri toimemehhanismidest. Käibel on mitmeid osaliselt kattuvaid mõisteid, nagu sotsiaalne draama, kultuurietendus, sotsiaalne etendus (vt Linda Kaljundi, Performatiivne pööre. – Keel ja Kirjandus, märts 2008).

(3) Erving Goffman, The Presentation of Self in Everyday Life. 1959.

(4) Päev pärast «Ühtse Eesti» suurkogu avaldas teater NO99 «Kõne, mida eile ei peetud», kus kinnitati, et plakatite sodimine oli teatri korraldatud. Vt: http://eestieest.ee/eesti-eest/uudised/kne-mida-eile-ei-peetud.

(5) Argo Ideon, Kenderiaana. – Postimees 16. XI 2013.

(6) Toomas Randlo, Kender astub Sirbi peatoimetaja kohusetäitja kohalt tagasi. – Postimees.ee 25. XI 2013.

(7) Jeffrey C. Alexander, Cultural Pragmatics: Social Performance between Ritual and Strategy. – Sociological Theory, dets 2004, 22, nr 4.

(8) Samas.

(9) Kaarel Arb, Klaas: Sirbis peab olema rohkem ajakirjandust. – Postimees.ee 14. XI 2013.

(10) Erving Goffman.

(11) Jeffrey C. Alexander, Cultural Pragmatics.

(12) Eero Epner, Avalikkus ja teater. – Sirp 25. I 2012.

(13) Jeffrey C. Alexander, Cultural Pragmatics.