Rannar Vassiljev: «saatanad» inimhinge jahil

Rannar Vassiljev Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Üks viis korrastada linnade ja valdade rahastamist on laiendada maksupaletti, millest kohalikud eelarved tulu ammutavad, leiab riigikogu liige Rannar Vassiljev (SDE).

Tallinna valimiste-eelne tasuta bussisõidu loosungi all toimunud uute linnakodanike meelitamise kampaania ja hiljutised sularaha loosimised (nagu ka registreerimisbussid teistes omavalitsustes) on tõstatanud küsimuse, kas hakkamegi tulevikus nõnda aastalõpule lähenema? Tegelikult pole seesugused kampaaniad viimane moetrend, vaid pigem taaskasutus. Tudengipõlvest meenub heade mõtete linna kiusatus jõuda 100 000 linlaseni ning selleks jagatud tasuta veekeskuse pääsmed.

Probleem seisneb ennekõike elanikepõhises finantseerimispõhimõttes. Ühe lahendusena on pakutud näiteks mitme elukoha registreerimise võimalust, mis jagaks vastavalt ka linnade ja valdade vahel elaniku tulumaksuraha. Siinkohal tuleb aga tõdeda, et mõte «vahel on küsimused keerulised ja vastused lihtsad» antud juhul ei kehti.

Eestit iseloomustab keskvalitsuse põhine tulujaotus, rohkem kui kahe kolmandiku maksutulu eest vastutab valitsus. Samas Euroopa Liidu keskmine on vähem kui pool. Nii jääb ka Eesti omavalitsuste tuluosa oma 13 protsendiga kogu maksutulust oluliselt madalamaks kui Rootsis, Soomes või Taanis. Esimeses neist moodustab see kolmandiku, teises kahes neljandiku.

Seega esmane küsimus on, kas Eestis on omavalitsuste tulud mõistlikul tasemel? Kahtlemata tuleks siinkohal kõrvale seada ka ülesanded, millega omavalitsus peab tegelema. Selles osas aga kahjuks selgust ei valitse, sest ühtset arusaama, millised on keskvalitsuse ja millised omavalitsuse ülesanded, omavalitsusliidud ja valitsus ei jaga. Siiski arvestades, et ei meenu ühtegi omavalitsust, mille puhul võiks tõdeda, et selle teed on heas korras, võib ilma spetsiifilise analüüsitagi väita, et olenemata sellest, kas tegu on jõukama või väetima linna või vallaga, raha talle ülearu ei jagu.

Meil koosneb omavalitsuse tulu peamiselt füüsilise isiku tulumaksust ning konkreetsete ülesannete täitmiseks eraldatavast toetusfondist. Ideeliselt peaks neid omavalitsusi, kes pelgalt maksutulude abil oma ülesannete täitmisega toime ei tule, abistama tasandusfond. Praegu saab aga tasandusfondist raha enamik, kuigi selle osakaal on alates kriisiaegsetest tulubaasi kärbetest vähenenud ja moodustab vaid viis protsenti omavalitsuste sissetulekust.

Teisisõnu, endaga ei tule toime lõviosa omavalitsustest ning ebavõrdsus omavalitsuste lõikes on kasvanud. Makse, mille kehtestamise või määra üle kohalikud ise otsustada saavad, enam peaaegu ei eksisteeri. Pärast eluasemealuse maa maksust vabastamist ja mitmete kohalike maksude keelamist on nendest laekuva tulu osatähtsus marginaalne. Tulumaks laekub omavalitsusele vastavalt inimese sissekirjutusele. Samuti on tasandusfondi puhul üks oluline komponent omavalitsusse registreeritud inimeste arv. Seega väheneb perifeerse linna ja valla eelarve märgatavalt, kui ta tööturul aktiivseid kodanikke kaotab, ning suureneb tõmbekeskuse oma, kui ta neid võidab.

Praegune maksusüsteem ei motiveeri inimesele kõige lähemat riigi tasandit eriti ettevõtluse soodustamisse panustama, kuigi paljud seda siiski aktiivselt teevad. Töökohtade arvust olulisem on registris elukoha märkinud inimeste hulk. Tihti võib tunduda lihtsam naabrilt elanik kinkekaardiga üle lüüa, kui atraktiivsete töökohtade nimel pingutada.

Kuigi järjest tavapärasem on elada ühes, töötada teises ja suvitada kolmandas kohas, ei näe ma siiski lahendust mitme elukoha registreerimises, mis jaotaks vastavalt ka maksutulu. Nimelt on üldkasutatavate hüvede kõrval omavalitsustel kohustus pakkuda isikustatud teenuseid ja toetusi, alustades lasteaiakohtadest ja lõpetades erinevate sotsiaaltoetustega. See eeldab, et vallal on ülevaade, kellele tal on kohustus seda pakkuda, ning inimesel on selge, kust tal on õigus seda saada. Mitme elukoha puhul muutuks selle tagamine praktikas võimatuks.

Niisiis tuleb läheneda probleemile süsteemsemalt ning vaadata omavalitsuste tulubaasi laiemalt. Üks viis korrastada linnade ja valdade rahastamist on laiendada maksupaletti, millest kohalikud eelarved tulu ammutavad. Soomlastel laekub kohalikule tasandile lisaks omavalitsuse üksikisiku tulumaksule ka osa ettevõtte tulumaksust ning kinnisvaramaks. Sarnase põhimõtte alusel on korraldatud omavalitsuste finantseerimine ka Taanis ja Rootsis.

Ettevõtte puhul, kes paikneb mitmel pool Eestis, võiks küll tulumaksu jagamine vastavalt registreeritud aadressile olla mõnevõrra ebaõiglane, kuid siiski mitte päris põhjendamatu. Suurem probleem kerkib sellega, et tulenevalt ebatraditsioonilisest ettevõtte tulu maksustamisest vaid kasumi jagamisel oleks tulu prognoosimine keeruline, kuna laekumine aastate lõikes väiksemate omavalitsuste jaoks äärmiselt ebaühtlane.

Kinnisvaramaks piirdub meil vaid maa maksustamisega, millest laekuv tulu on minimaalne. Arvestades, et kõige vähem majandust pärssivate varamaksude osakaal on Eestis Euroopa madalaim ehk peaaegu olematu, võiks kaaluda tulu teeniva kommertskinnisvara maksustamist. See võiks laekuda kohaliku omavalitsuse eelarvesse.

Kohaliku tasandi tulubaasi ülevaatamine ei vähenda vajadust haldusreformi teostamise järele. Viimase aluseks ei saa olla järjekordsete uute vallapiiridega kaardi joonistamine, vaid ülesannete ülevaatamine keskvalitsuse ja omavalitsuste vahel. Nii mõnegi funktsiooni – näiteks gümnaasiumiharidus, ühistransport, jäätmekorraldus – täitmiseks sobiks aga teise tasandi omavalitsus, mis peaks tekkima praeguste sisutühjade maavalitsuste asemele.

Kahtlemata jäävad omavalitsused maksutulu pärast teatud määral võistlema, kuid konkurents peaks olema rohkem sisulisem ja vähem turunduslik. Maksumuudatusi kaaludes oleks oluline lisaks omavalitsuste motivatsioonile parandada elukeskkonda, ergutada nende soovi edendada ettevõtlust.