Henrik Roonemaa: ärge pahandage telefoniga inimese peale

Henrik Roonemaa Foto: Erakogu

Jõulud. Rõõmus perekond saabub autoga tõenäoliselt vanavanemate maja ette. Tervitatakse, kallistatakse, tassitakse asju autost tuppa. Pärast käiakse õues jalutamas ja võimalusel lumes mängimas, tehakse üheskoos jõulutoimetusi. Kõige selle keskel on teismeline perepoeg täiesti omas maailmas: pidevalt ninapidi iPhone’is. Ta nagu ei tee märkamagi, kui lõbus teistel tema ümber on, vaid vahib ainult oma telefoni. Kedagi ei paista see häirivat ka, ilmselt on see poisi tavaline olek.

Ühel hetkel kogunevad aga kõik teleri ette ning poiss paneb oma telefonist mängima video. Tuleb välja, et ta pole terve jõuluaja mitte lihtsalt telefoniga olnud, vaid pere jõulud üles filminud ja sealsamas telefonis ka soojaks ja südamlikuks klipiks kokku lõiganud. Selline oli tema kingitus oma perekonnale: jõulud, mis jäävad meelde.

Selle viimase nädala jooksul kõvasti arutelusid tekitanud klipi nimi on «Misunderstood» ehk «Vääriti mõistetud» ning tegemist on Apple’i jõulureklaamiga. Kui see ilmus, lõi see vaatajad kahte lehte. Ühed ütlesid, et Apple on tõepoolest vist ainus tehnoloogiafirma, mis tõesti inimesi mõistab ja oskab nendega inimlikult kõneleda. Teised aga leidsid, et Apple käitub häbematult: ise on ta sellise meid ja meie lapsi laastava sõltuvuse tootnud ja nüüd julgeb veel jõuluajal tulla seda lausa ülistama. Eks see reklaam tekitas nii tugevaid tundeid sellepärast, et meist pea igaüks on sellise olukorraga kokku puutunud. Me ju teame, mis tunne see on: olla ise päevad läbi telefonis või vaadata, kuidas mõni meie lähedane seda teeb. Ma olen kontsertidel käies tihti mõelnud, miks on hulk inimesi ostnud kalli pileti selleks, et Robbie Williamsit või Red Hot Chili Peppersit lauluväljakul hoopis läbi neljatollise ekraani vaadata. Kellele ja miks nad seda kõike kogu aeg filmivad? Miks nad eelistavad telefoniga klippide filmimist avatud mõtte ja silmadega kohal olemisele?

Üks mööduva aasta meeldejäävamaid pressifotosid oli hetk Püha Peetruse väljakult Vatikanis, kui paavst Franciscus esimest korda rahvale esines. Foto oli tehtud suure rahvahulga seest ning seal polnudki peaaegu muud näha kui helendavad tahvelarvutite ja telefonide ekraanid: igaüks filmis või pildistas seda aasta suurhetke. Umberto Eco nimetab seda elektroonilise silma epideemiaks ning ütleb, et inimesed, kes elavad oma elu pidevalt pildistades kõike, mida nad näevad, on igaveseks ajaks neetud unustama täna seda, mida nad eile talletasid.

Eco ei ole muidugi moodsa tehnikaga üldse suur sõber ning meenutab sellessamas kirjatükis, et tema lõpetades pildistamise igaveseks ära juba 1960. aastal, kui ta pärast ühte reisi avastas, et tal on sellest ette näidata vaid terve hulk keskpäraseid fotosid, aga ei ühtegi mälestust.

Samas, see ongi ju see, miks inimesed tegelikult neid pilte ja videoid nii hullumeelses koguses teevad: nad üritavad meeleheitlikult salvestada mälestusi, sest nad kardavad, et juba homme tuleb nii palju infot, muret ja kohustusi peale, et nad unustavad selle maagilise hetke ära.

Kindlasti saab nii, nagu Eco teeb, aga saab ka vastupidi. Võtke mõni päev telefon kätte ning vaadake läbi viimase mõne aasta pildid, mis te teinud olete. Seda galeriid läbi lapates kerkivad silme ette hetked ja tunded, helid ja lõhnad. Foto ei ole seal foto, vaid lihtsalt järjehoidja, mis näitab, kust lugemist alustada. See poiss, muide, oleks niikuinii pidevalt oma telefoniga olnud. Telefon aitab kuidagi olla siis, kui üldse ei oska olla ja teatud vanuses lapsed vist tihti ei oska olla. Video võimaldas tal ju öelda, et tegelikult ta tahaks.