Rail Baltic, esialgu vaid unistustes elav, kuid Brüsseli kukru varal üha selgemaid piirjooni võtnud idee on põrganud uuele ja mõneti ootamatule takistusele.

Enam ei ole küsimus keskkonna- või tasuvusuuringutes, liigses kiirustamises, Pärnu-Tartu erimeelsuses või kohalike protestides, kelle kodukülast kavandatav raudtee läbi minema hakkaks. Seekord on rööpmele seatud kivi mõnevõrra kaalukam ja ähvardab kogu projekti raudteetammilt alla juhtida. Leedu, üks Rail Balticu sündimiseks vajaliku Eesti-Läti-Leedu ühisfirma planeeritud partneritest, on kõigi märkide järgi otsustanud projektile pidurit tõmmata.

Tegu ei ole ju kunagi olnud üksnes Eesti projektiga. Teadmine, et uus ja kiirem raudteeühendus seoks kokku kolm Balti riiki (ning kaudselt ka Soome ja Poola, kes samuti on projekti vastu huvi üles näidanud), võtab meilt osaliselt kohustuse, et projekt kiiresti majanduslikult tasuvaks muutuks (mõnda eelist, näiteks tihedamaid suhteid naabrite vahel, ei saagi rahas mõõta). Samas seab see meid ka sõltuvusse teiste riikide valikutest. Leedu puhul aga näib, et need valikud on rajanenud veidi teistel kriteeriumitel, kui me eeldada oleksime osanud (või tahtnud).

Tänases loos kirjeldab Postimehe ajakirjanik Mikk Salu neid motiive, mis Leedu hoogu projektiga edasiminekul pärssinud on. Erinevaid põhjendusi esitades (kord ei luba Leedu seadused ühisfirmat luua, kord tahetakse trass ootamatult läbi Vilniuse juhtida, kord vaieldakse sõnastuse üle, kord nõutakse, et ühisfirma juhataja määraks Leedu peaminister) kaugeneb Leedu ühisprojekti eesmärkidest, ja motiivid näivad olevat peamiselt majanduslikud.

Leedu Raudtee ärihuvides, mis Leedu valitsusele ja sealsele transpordiministrile tähtsad on, on pigem ida ja lääne kui põhja ja lõuna vaheline kaubavedu. Ja midagi ei ole teha, Rail Balticut nähakse selles kontekstis ebaolulisena. Eestil ei ole palju muid vahendeid läbirääkimiste mõjutamiseks kui veenmisjõud ja meenutamine, et Leedu on oma varasema jah-sõnaga end moraalselt juba projektiga sidunud. Kui varem toimusid Eesti-Läti-Leedu kohtumised kord kuus, siis nüüd juba iga nädal. Aga märkimisväärset edasiminekut ei ole, ja ühisfirma loomine, mis pidi toimuma järgmise aasta alguses, on vähemalt praegu lükkunud määramatusse tulevikku.

Aeg aga ei oota. Raha on suur, ja suurel rahal on alati palju tahtjaid. Kui Leeduga kokkuleppele ei jõuta, võib see tähendada, et selle eelarveperioodi rahasummad lähevad mõne teise projekti tegemiseks ja Rail Balticu rajamine lükkub määramatusse tulevikku.