Mikk Salu: dopingulõks

Mikk Salu Foto: Toomas Huik / Postimees

Üleeilsest Eesti Päevalehest alguse saanud dopinguloo valguses tasuks meelde tuletada paar asja, mida räägib ülejäänud maade kogemus erinevate dopinguskandaalide uurimisel. Olgu selleks siis Soome, USA, Saksamaa või Prantsusmaa, olgu aladeks suusatamine, kergejõustik või rattasport, kõikidel juhtudel on mõned ühised jooned.

Esiteks, enamikul suurte dopingujuhtumite uurimisel on suudetud asja tuumani jõuda siis, kui asja on vedanud jõustruktuurid: politsei, prokuratuur või toll. Kasvõi viimased aasta-paar väldanud seitsmekordse Tour de France’i võitja (nüüdseks on ta tiitlitest juba ilma jäänud) Lance Armstrongi juhtum.

Kuigi erinevad ajakirjanikud ja erinevad allikad (nt teised ratturid) olid juba varem Armstrongi süüdistanud, jooksid kõik need asjad liiva, halvemal juhul lõppesid ajakirjanike jaoks lausa kulukate kohtuprotsessidega. Alles siis, kui FBI asja käsile võttis, toimus põhimõtteline murrang.

Kusjuures FBI huvi ei olnud Armstrongi dopingutarvitamise tõestamine, vaid pigem vastuse otsimine küsimusele, kas USA avalikku raha on kasutatud ebaseaduslikel eesmärkidel. (Taustaselgituseks: Armstrongi jalgrattameeskonna peasponsor oli USA riiklik postiteenistus ja FBId huvitas, kas postiteenistuse raha eest osteti dopinguaineid.) Ühel hetkel andis FBI uurimise käigus kogutud info üle USA antidopinguagentuurile (pangem tähele, agentuurile, aga mitte näiteks USA jalgrattaföderatsioonile, kes samuti infot endale tahtis) ja sealt edasi toimus juba asja vormistamine.

Miks dopingu-uurimised just nii käivad, sellelgi on omad põhjused. Nimelt pole spordialaliitudel endil sarnaseid võimalusi ega motiivegi. Mingi spordiala juhtkond ei oska ega ka saa kasutada samasuguseid võtteid nagu näiteks politsei või prokuratuur. Ja teisalt, neil pole tihtipeale ka huvi tõeni jõuda.

Palju lihtsam on asi maha matta, tunnistaja ebausaldusväärseks tembeldada (mõttetuks šarlataniks nimetati hoobilt ka Vitali Bernatski) või öelda, et kõik see on ammune minevik, milleks seda üles kaevata. Põhjuseks võib olla soovimatus oma spordialale halba varju heita või halvemal juhul (nagu näitavad muude maade dopingu-uuringute tulemused) spordijuhtide vaikiv kaasteadmine või lausa osalemine dopingukultuuris.

Veerpalu skandaal näitas sedasama. Eesti Suusaliidu esimeseks reaktsiooniks ei olnud tõepüüdlus, vaid varjamine ja avalik valetamine. Nii ei maksa luua ka illusioone Bernatski toodud süüdistuste uurimise osas.

Kas Eesti Olümpiakomiteel või kergejõustikuliidul on võime teostada kvaliteetset uurimist ja kas neil on soov asjade tuumani ning tõeni jõuda? Süda ütleb – tahaks loota, mõistus ütleb – pigem ei.