Tallinna Ülikooli kommunikatsiooniõppejõud Katrin Aava kirjutas sellest, et faktide esitus liiklusõnnetusi kajastavates pressiteadetes kipub vastutuse asetama jalakäijale (vt «Kuidas ohvrist saab süüdlane», PM 16.12). Süüdlast otsides kipub ta aga õõnestama ennetustööd, mida politsei- ja piirivalveamet, maanteeamet ja kindlustusseltsid juba aastaid helkurite kasutamist edendades teevad.
Olukorras, kus õnnetuse taga pole niivõrd liikluseeskirjade rikkumine (ehkki helkuri kandmine pimedal ajal ON kohustuslik) kui kehvad ilmaolud, pole süüdlase otsimine kuigi tulus tegevus. Aava otsus võtta pressiteadetes helkuri puudumise mainimist süüdistusena on tema valik, aga pidagem meeles, et seda tehakse soovist just jalakäijate elusid säästa.
Igal jalakäijaga toimuval õnnetusel on alati vähemalt kaks poolt. Jalakäija nähtavus autojuhile väheneb pimeduses märgatavalt. Kui juhile on see ilmne, siis jalakäijale muutuvad autod pimedas pareminigi märgatavaks. Kui mina teda näen, siis näeb ju tema ka mind? Paraku võib kehvade tingimuste korral olla pimedates riietes teeline juhile nähtamatu ka siis, kui ta valgusvihus juba ajalehte lugeda saaks. Osalesin eelmisel nädalal pimedassõidu koolitusel ning veendusin ise, kuidas helkurita inimene alles 20 meetrit enne kokkupõrget pimedusest aimuma hakkab (lumeta jääb selleks märkamiseks veel vähem meetreid).
Kuidas muuta jalakäija autojuhile nähtavaks? Ka autojuhil on siin palju ära teha. Enamikul autodest on tuled korrast ära. Tänavu oktoobris kontrollisid maanteeamet ja Statoil tanklates üle Eesti 1064 sõidukit, neist vaid 44,3 protsendil olid tuled korras. Samuti tuleks juhil valida ilmaoludega sobiv sõidukiirus, et jõuda pimedas jalakäijat märgates pisutki varem reageerida, ning roolis tuleks unustada kõrvaltegevused, nagu helistamine või kuuma kohvitopsiga tegelemine.
Mis aga puutub pimedas või muidu halva nähtavuse korral tee ületamisse, siis on fakt, et helkur teeb jalakäija juhile tunduvalt varem nähtavaks. See väike ripats võib tõesti päästa inimese elu, statistika vaid kinnitab seda.
Aava asetab fookuse õnnetustele, kus jalakäijal oli ülekäigurajal eesõigus. Kõik oleks nagu lihtne: auto peab andma jalakäijale teed, ja jutul lõpp. Paraku muutub valem keerukamaks, kui võtame arvesse, et õnnetus toimub pimedas. Teed saab ju anda vaid jalakäijale, keda autojuht näeb. Paraku läheb jalakäija hinnang sellele, millal läheneva auto juht teda märkab, reaalsusest tihti lahku.
Inimese tajuloogika aga toimib nii, et nähes kaht suurt helendavat tuld lähenemas, on raske uskuda, et sa autojuhile taustast veel sugugi ei eristu. Illusioon tegelikkusest paremast nähtavusest töötab jalakäija kahjuks just ülekäigurajal, kus teadmine eelisõigusest annab suurema turvatunde. Helkuri ülesanne ongi tulla inimesele appi olukorras, kus ta parimagi tahtmise juures ei suuda end panna autojuhi rolli ja reaalset nähtavust täpselt hinnata. Ja muidugi on paratamatu fakt see, et jalakäija kokkupõrkel autoga saab suuremaid vigastusi kindlasti esimene, sõltumata sellest, kumb süüdi oli.
Mullu hukkus liikluses 28 jalakäijat, neist 16 pimedal ajal. Neist omakorda 13 ei kandnud helkurit. Kõigist pimedas jalakäijatega toimunud 139 õnnetusest ei kasutanud jalakäijad helkurit 117 juhul. Kas helkur oleks võinud päästa mõnegi neist inimestest? Kindlasti. Seega ärgem otsigem, kellel oli õigus, sest see õigus võib maksma minna elu; selle asemel tehkem nii jalakäija kui autojuhina kõik, et liiklus oleks ohutum.