Volli Kalm: rahvusvaheline rahvusülikool

Foto: Margus Ansu

Inglise keel Eesti ülikoolis on paratamatu – vaid eesti­keelsena kaoks kiiresti rahvus­vaheline koostöö ja konku­rentsi­võime, kirjutab Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm.

Ülikooliseadus ütleb: «Ülikooli õppekeel on eesti keel. Muude keelte kasutuse otsustab ülikooli nõukogu.» Just seda viimast tegi hiljuti Tartu Ülikooli senat, kui otsustas avada ingliskeelse filosoofia magistriõppekava. Sest ülikoolis on eesti- ja välismaalastest õppejõudude näol olemas rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline pädevus filosoofia õpetamiseks vähemalt kahes keeles.

Lisaks avab see võimaluse laiendada magistriõppe üliõpilaste vastuvõttu, mis eestikeelsel kaval on jäänud ahtakeseks ning kasutab liiga vähe olemasolevat mitmekeelset akadeemilist võimekust.

Kui selle ülikooli senati otsusega, millele anti vaid üks vastuhääl, ületati mõne TÜ professori jaoks «punane joon», nagu väidab 6. detsembri Postimees (Nils Niitra, «Inglise keel surub rahvusülikoolis emakeelt tagaplaanile»), siis on see nende professorite isiklik, mitte ülikooli kui institutsiooni seisukoht. Tegelikult on aga keeleküsimus nii rahvusülikoolis kui ka Eesti kõrghariduses ja teaduses tervikuna tunduvalt laiem kui ainult filosoofia või teiste nn keeletundlike erialade kontekstis.

Olemasolevatele ingliskeelsetele õppekavadele ühe lisamist tõlgendati viidatud artiklis kui eestikeelset kõrgharidust ja rahvusülikooli kahjustavat tegevust. On kummastav, et sellisele järeldusele on võimalik tulla praegu, 94 aastat pärast seda, kui eestikeelse Tartu Ülikooli avamisel 1919. aastal väljendati Eesti Vabariigi haridusministri ja ülikooli hoolekandja Peeter Põllu sõnadega selget arusaama: «Selles mõttes on ükspuha, kes siin õpetab, mis keeles õpetab, kui see aga teadus on, mida ta õpetab.»

Saamaks aru, mis toetab või kahjustab tänapäevast, tulevikku vaatavat kõrgharidust, peaks kasvõi hetkeks mõtlema hariduse sisule ja eesmärkidele. Sellele, millises keskkonnas hakkavad tööle praegu ja lähitulevikus kõrgharidust omandavad noored ja millised on tulevikuametid ning neile vastavad pädevused.

Ärgem unustagem, et praegu õppima asunud lahkuvad ülikoolist koolitatud spetsialistina ehk magistrikraadiga aastal 2018 ning on küpses tööeas veel sajandi keskpaigaski. Viis aastat kestev stuudium on nende elus suhteliselt lühike etapp ja selle jooksul on rahvusülikooli kohus võimaldada saada ametioskuste kõrval ka harituks ning arenemisvõimeliseks.

Tulevikuhariduse ja vajalike oskuste prognoose on palju ning kohati väga erinevaid, kuid on suundumusi, mis on ühised praktiliselt kõikides visioonides ja mis avalduvad juba praegu: suureneb inimeste ja organisatsioonide virtuaalne koostöö ning üleilmne seotus, tähtsustub informatsiooni leidmise ja selle kriitilise analüüsi võime, kasvab vajadus inimeste järele, kes on probleemide lahendamiseks võimelised kombineerima mitme eriala teadmisi.

Sellistele ootustele vastavat haridust pole võimalik anda isoleerituna maailma teadusest ja maailmas toimuvast. Peale välismaal õppimise on vaja rahvusvahelist tippteadust ja õpetust ka oma kodus. Sellest tuleneb rahvusülikoolile mitte ainult vajadus, vaid ülesanne suurendada kvaliteetsete ja mitmes võõrkeeles peetavate loengute ning ingliskeelsete õppekavade hulka.

Selles on meile eestimaalaste kõrval abiks 36 riigist pärit ligi 180 välismaalasest õppejõudu ja teadlast ning meie soov on, et nende arv kasvaks. Me soovime, et nad panustaksid oma teadmiste ja kogemustega Eesti ühiskonda, sealhulgas Eesti kõrghariduse ja teaduse vahendamisse maailmas ja vastupidi. Ainult eestikeelsena kaotaks ülikool kiiresti rahvusvahelise koostöö ja seeläbi kohe ka oma konkurentsivõime.

Samas pole mingit kahtlust, et eesti keele roll ja tähtsus meie kõrghariduses on praegu tugevam ja suurem kui kunagi varem. Eestlastest õppejõudude või nende õpilaste käe all õpitakse eesti keelt Helsingi, Moskva, Peterburi ja Varssavi ülikoolis. Haridus- ja teadusministeeriumi eestikeelsete kõrgkooliõpikute programmi toel on mõne aastaga publitseeritud kümneid laia erialase katvusega õpikuid, mis täiendavad ja korrastavad vastavat eestikeelset teadusterminoloogiat.

Kunagi varem pole Eestis nii paljudele välismaalastele, eelkõige üliõpilastele, aga ka välisteaduritele, -õppejõududele, -ettevõtjatele ja nende pereliikmetele süstemaatiliselt õpetatud eesti keelt, kultuuri, geograafiat ja ajalugu. Neid kursusi võtab enamik Eesti ülikoolide ligi 2500 välistudengist ja 300 välisõppejõust.

Mis toob neid meie ülikoolidesse? Peaasjalikult see, et ülikoolides on lisaks eesti keelele võimalik väga heal akadeemilisel tasemel õppida, õpetada, tegelda kunstide ja tehnosiirdega ka inglise ja mõnes teiseski keeles.

Meie võõrkeelsetel õppekavadel õppivad tudengid ei võta meilt ära meie eesti keelt. Vastupidi, paljud neist oskavad pärast kaht-kolme aastat ülikoolis meie emakeelt väga hästi isegi siis, kui neil pole kavatsust Eestisse pikemaks jääda. Minnes tagasi oma kodumaale, on nad parimad Eesti ja eestluse saadikud välismaal ning osakesed meile vajalikust rahvusvahelisest suhtlusvõrgustikust.

Eesti keele praegune hea seis kõrghariduses ei püsi hoole ja tähelepanuta ning rahvusülikooli ülesanne on loomulikult ka eesti keele ja kultuuri uurimine, hoidmine ning eesti keele kui teaduskeele arendamine. Selle tegevuse raskuspunkt ei ole aga mitte niivõrd õppetööl, kuivõrd hoopis teaduses, sest esimene on enamasti eestikeelne, teine peamiselt ingliskeelne.

Järelikult on õppejõud, teadurid ja doktorandid need, kes peavad hoidma eesti keele teaduskeelena käibel ja arenemas. Ja sellele ei aita kaasa õppekavade kitsendavad keelenõuded, vaid teadustööde publitseerimine ka eestikeelsetes populaar- ja teaduslikes ajakirjades ning rahvusteaduste väitekirjade trükkimine eesti keeles. Samas pole mõtet luua endale illusiooni, nagu saaks ainult eesti keeles publitseeritud teadustöö osaks universaalsest maailmateadusest.

Meil on erialati ainult mõnikümmend, parimal juhul kuni mõnisada teadlast, ning seni kuni meie teadus jääb arusaadavaks ainult meile endile, pole see rahvusvaheline teadus. Tõlkimist nii eesti keelest kui ka eesti keelde on võimatu üle hinnata kultuuri- ja teadmusvahetuses välismaailmaga, kuid see pole lahendus kiiresti arenevale teadusele, kus uudsed ideed ja lahendused ilmuvad ning levivad nädalatega. Meeldib see meile või ei, aga tänapäeva teaduse, tehnoloogia ja innovatsiooni lingua franca’ks on saanud inglise keel.

Lõpetuseks, mõelgem, miks paljud meie tublid bakalaureuseastme lõpetajad lähevad Ühendkuningriigi kõrval magistriõppesse ka näiteks Hollandisse ja Taani? Lähevad seepärast, et nende väikeriikide ülikoolides on tegelikult kogu bakalaureusetasemele järgnev ehk magistri- ja doktoriõpe ingliskeelne. Taanis ja Hollandis ei kardeta oma keele kadu ega peeta ingliskeelset õpet oma keele kui kultuurkeele alandamiseks.