FOTO: Urmas Nemvalts

Unelm lasteaiasõdadeta Eestist

Kas Eestis on juhtunud väike ime? Kas majanduslik surutis ja töötus polegi drastiliselt vähendanud uute ilmakodanike sündi Eestis? Tükk vastusest on statistikas: eelmisel aastal langes summaarne sündimuskordaja 2007. aasta tasemele. Samas selle aasta esimese kolme kuu sündide registreerimine lubab olla optimistlik.

See tähendab, et pole põhjust välja kuulutada imet, aga ka pöördumatut tagasilangust mitte. Valikuvõimalused on endiselt olemas. Kindlasti saame statistikast teada tagasivaatelise tõe, aga seda, millele tagasi vaadata, ei kujunda statistikud.

Teame seda, et eelmisel aastal sündis Eestis 15 763 last (2008. a 16 028 ja 2007. a 15 775). Võib-olla pole majandusliku surutise jõuline mõju lihtsalt kohale jõudnud? Võib-olla näeme järske muutusi järgmiste kuude ja terve selle aasta arvudes? Võib-olla on emapalk (korrektselt öeldes: vanemahüvitis) osutunud paopaigaks masuajal? Need on küsimused, millele statistikud oskavad vastata tagantjärele ning mille kohta rahvastikuteadlased mõistavad jagada kommentaare varasemate aegade ja teiste riikide kogemuste põhjal.

Eesti inimestel ja poliitikutel peaks aga meeles mõlkuma mõtted, kuis teha väikeste imede summast suur ime. See tähendab eesmärgi seadmist ja selle vähemalt sama üksmeelset jagamist, nagu kas või euro-küsimuses on olnud. See eeldab tahet! Selget ja siirast soovi kokku leppida esmalt pere- ja hariduspoliitika eesmärkides. Ja ehkki teemade ring on detailides keerukas, oleks tõenäoliselt kasu ühe arvulise eesmärgi seadmisest. Eeskuju, mil moel lihtsalt sõnastatud siht aitab kõiki ühendada keerdkäikude rohkel rajal, on meil ju samuti euro näol varnast võtta.

Kõige loogilisem oleks selleks valida laste arv peres, mida juba mainitud sündimuskordaja sisuliselt väljendabki. Mäletame laulva revolutsiooni ajast kolmelapselise pere ideaali. Toona sündinute põlvkond on praeguseks ise pereloomise ikka jõudnud. Eesti ühiskonna jaoks on kriitilise tähtsusega, kui hästi suudame nende noorte inimeste soove toetada ning kui usaldust tekitava õhkkonna luua.  

Pere- ja hariduspoliitika peab Eestis toetama seda, et inimestel oleks julgust saada nii palju lapsi, nagu nad tegelikult soovivad – et kaks-kolm last igas peres ka tõepoolest sünniks. Kui soovid ja tegelikkus jõuavad ühte punkti, oleks põhjust lisaks loomupärasele rõõmule ka poliitikutele pai teha. Praegu oleme pai-hetkest ühe lapse kaugusel iga pere kohta.

Kui Eesti kõigi SKT ja maksutulude kõikumiste kiuste saavutaks selle eesmärgi, oleks põhjust rääkida imest… ja jätkusuutlikkusest.