Airi-Alina Allaste: kas noored on süüdimatud?

Airi-Alina Allaste Foto: Peeter Langovits

On vastutus­tundetu noori inimesi kõlbmatuks tembeldada, kirjutab sotsioloog Airi-Alina Allaste.

Viimastel nädalatel on mitme artikli esitatud kuvand noortest kui süüdimatutest ja laiskadest ühiskonnaliikmetest, kelle eest ontlikud ettevõtjad end kaitsma peavad. Ma püüan seda teemat paigutada laiemasse konteksti, kirjeldades noorte erinevusi ja sarnasusi, mentaliteeti ning erinevate rühmade seisundit.

«Noored» on väga lai mõiste. Eesti defineeritakse noorsootöö seaduse järgi noorteks inimesed lapseeast 26. eluaastani. Teismeline või noor täiskasvanu võib õppida eri astme haridusasutustes, töötada osaajaliselt koristaja või müügiassistendina, aga ka õppejõu või tippspetsialistina. Ta võib armastada samast või vastassoost inimest, olla abielus ja lapsevanem või alles elada oma vanematega.

Eestis võib rääkida ka emakeelena peamiselt eesti või vene keelt kõnelevatest noortest, samuti kodanikest ja mittekodanikest. Tegemist on sotsiaalse põlvkonnaga, kus on inimlikult palju erinevusi ja suhtumisi. Samas on neil tõepoolest ka midagi ühist, mis eristab neid oma vanematest.

Muutunud on ümbritsevad struktuurilised tingimused, mis praeguste noorte elu määravad. Ühelt poolt pakuvad tehnoloogilised lahendused uusi võimalusi nii kultuuri loomiseks kui tarbimiseks, suhtlemiseks ja ühiskonnas osalemiseks, mida just noorem põlvkond kõige agaramalt kasutab. Samas toimib suur osa noortest kogu maailmas piiratud tingimustes, mis ei võimalda neil jätkata oma vanemate elustiili, seda eriti ehk Lääne-Euroopas ja USAs.

Eestis, kus «võitjate põlvkond» hõivas kahekümnendates juhtpositsioone ja neist kümme-viisteist aastat nooremad võisid hea hariduse puhul leida võrdlemisi kergesti töö spetsialistina, on kontrast praeguste tööturule sisenejatega suur. Kui magistrikraadiga noored on valdavalt tööturul edukad, siis bakalaureusekraadiga ülikoolilõpetanul võib olla suuri raskusi töö leidmisel ka juhul, kui ei ole väga suuri nõudmisi.

On tavaline, et üliõpilased käivad õppimise kõrvalt tööl; muutub järjest tavalisemaks, et omandatakse võimaluste maksimeerimiseks mitut eriala. Suur osa noori pingutab ühel või teisel viisil, et praegustes sotsiaalsetes oludes toime tulla.

Eestile keskendudes võib muidugi ka öelda, et teisalt on noorte valikuvõimalused suurenenud. Kui 1990ndatel oli näiteks välisriigis õppimine üksikute edulugu, siis praegu, vähemalt vahetussemestrina, kättesaadav pea kõigile üliõpilastele. Suurenenud on ka meelelahutusvalikud ning sellega koos ka vajadus huvitavama elu järele.

Osaliselt võib hedonistlikku elustiili seletada ka väiksemate võimalustega karjääri loomisel. Piltlikult öeldes: kui osa «võitjate põlvkonnast» läks otse ülikoolipingist ühiskondlikke protsesse muutma ja juhtima, siis praegused noored, kel sellist võimalust ei ole, investeerivad sageli ka reisimisse, seiklemisse ning hetke nautimisse. Ühesed elumudelid – lõpetan kooli, lähen tööle, abiellun ja saan lapsed – ei ole enam valdavad. Meedia võimendab põnevusjanu ning soovi erinevateks eksperimentideks. Ja ilmselt palju noori inimesi tõesti ei soovi loobuda huvitavast elust, mida ta eakaaslased näivad nautivat, selleks et pühendunult töötada nõudepesija või ettekandjana.

Muidugi leidub ka Eestis inimesi, kaasa arvatud noori inimesi, keda on soovi korral väga lihtne tembeldada laisaks, lolliks ja töövõimetuks. Stereotüüpselt on need kas rikkurite ülbed võsukesed või siis «luuserid», kes on «valinud riigi toetuste najal parasiteerimise». Kui viimase rühma elukogemusi ja «valikuid» lähemalt vaadata, on sageli tegemist kehvematest oludest pärit noortega, kelle haridustase, aktiivsus ja ettevõtlikkus võib tõesti olla viletsam. On aga vastutustundetu noori inimesi kõlbmatuks tembeldada, sest ebavõrdsuse vähendamine ning ka halvemates oludes kasvanud noorte aitamine on riikliku (noorsoo)poliitika osa.

Sageli on tegemist ka vaesuse ülekandumisega põlvkonnalt põlvkonnale, mis on muidugi laiem teema kui vaid noori puudutav ning vajab komplekssemat lähenemist. Marginaliseerunud noorte kaasamine ja õpetamine ei pruugi olla lihtne, sest madala enesehinnangu, väheste sotsiaalsete oskuste ja informeeritusega noored kipuvad eemale jääma ka neile suunatud tegevustest.

Nagu näitavad kogemused teistest riikidest, registreeruvad ka kursustele, mobiilsusprogrammidesse või laagritesse, mis oleks nagu suunatud eelkõige hariduse, töö ja kogemuseta noortele, pigem need noored, kellel suuri probleeme ei ole ja kes lihtsalt otsivad enesele lisavõimalusi. Probleemsem ja passiivsem kildkond vajab kõrgendatud tähelepanu. Eestis makstakse riskioludes noortele kinni laagreid ning kompenseeritakse huvitegevust, aga ma usun, et nendega tegelemisse tasuks veelgi investeerida.

Esiteks on inimlik pingutada selle nimel, et kõigil noortel oleks võimalus eneseteostuseks ja ühiskonda panustamiseks. Teisalt on selline lähenemine ka pragmaatiline ning lõppkokkuvõttes ühiskonnale odavam, kui lasta muutuda noortel, kes võiksid olla ühiskonnale kasulikud, ühiskonna probleemiks.

Mis puudutab noorte töö leidmist ja edukat töötamist, siis nagu ka varem avalikus diskussioonis esile on toodud, ei ole see seotud praeguste noorte isikuomadustega, vaid tööturu struktuuriga. Eestis siiani domineeriv liberaalne maailmakäsitlus paneb liiga suure vastutuse üksikisikule, käsitledes ebaõnnestumist sageli «oma süü» või «valikuna». Kellegi sildistamine luuseriks, laisaks või süüdimatuks ei aita tavaliselt kaasa lahenduste leidmisele, vaid pigem süvendab probleemi. Näiteks noorel töötul, kes jääb uskuma, et ta on oma ebaedus ise süüdi, kahaneb enesehinnang ja motivatsioon tegutseda, mis teeb tema võimalused veelgi väiksemaks.

Seda kõike arvestades tundub alguses mainitud diskussioon pigem haavatava ühiskonnarühma lahmiva demoniseerimise kui konstruktiivse kriitikana. Eestist lahkub igal aastal tuhandeid (noori) inimesi. Et see trend ei kasvaks, võiks nii avalikus diskussioonis kui praktilises tegevuses enam keskenduda lahenduste otsimisele.