Eesti õigekeelsussõnaraamat ehk ÕS

FOTO: Mihkel Maripuu

Uue õigekeelsussõnaraamatu ilmumine kui tähtsündmus

eitsmeaastase vaheaja järel jõudis meie lugemis- ja töölauale õigekeelsussõnaraamatu vastne väljaanne. Argikeeles sõbralikult ÕSiks hüütava trükise tähtsust on võimatu ülehinnata. Ühest küljest, nagu kirjutas keeleteadlane Reet Kasik emakeelepäeval kultuurilehes Sirp, on keel ju loominguline asi, mida kirjutaja ja kõneleja «saab ise teha». Teisalt vajab iga inimene aeg-ajalt toeks allikat, mille osiseks on sõna «õige». Et ikka endas kindel olla.

Erivajadus, guugeldama, puuteekraan, taristu, veebikaamera, äkk­ost, üllatusmuna – need on vaid mõned näited paarist tuhandest uuest sõnast, mis on meie kesksesse keeleteatmeteosesse lisandunud. Enamik neist on ammugi kõnes ja kirjas kasutusel, ent ÕSis ilmumine teeb neist normingu. Sõnaraamatu koostajad juhivad tähelepanu ka muudatustele grammatikas: uutele võimalustele sõnade käänamisel ja pööramisel jpm.

Nüüdisaegsel inimesel, kes harjunud sõnaraamatuid kasutama arvutis, kibeleb keelel ka küsimus, miks peaks ÕSi ilmumisest üldse eraldi sündmust tegema. Miks ei võiks lihtsalt üht suurt andmebaasi jooksvalt täiendada? Eks seda tehaksegi, kuid elu on näidanud, et teatav vahekokkuvõte raamatu kujul on siiski vajalik. Praeguse ÕSi tegijad on meenutanud, et kui kahe raamatu vahe venis 23 aastani, mõjus 1999. aastal ilmunud ÕS inimestele lausa šokeerivalt – nii palju oli muudatusi.

Uue ÕSi ilmumine on sageli ühiskonnas põhjustanud elavat arutelu ja isegi vaidlusi. Alati leidub konservatiivsemat laadi keeletundlik seltskond, kelle meelest minnakse normingumuudatustega liiga kaugele. «Vabameelsuses» nähakse märki hääletust alistumisest keelelodevuse pealetungile. Juhtub aga ÕSi sisse lipsama trükiviga, võib oodata maailma kokkuvarisemist.

Jah, küllap ei osutu mõnedki normingud eriti ajakindlaks ja neid tuleb õige pea taas täiendada. Kuid see on loomulik, sest iga elav keel areneb. Sel põhjusel ei saa igavesti püsida ka 1960ndatel või veelgi varem kehtinud reeglid.

Mis puutub aga vigadesse, siis nende kohta on ajakirjanik Tiia Penjam tabavalt öelnud: «Meie tore emakeel kõikide oma varjundite ja võimalustega, eriti mõne väikse veakese kaasabil, võib päästa kelle tahes tülpinud-väsinud tööinimese päeva.»

Seega võiksime uue ÕSi koostajaid tänada, hüüatades veidi ülevoolavalt nagu Pantalone Ugala kunagises menutükis «Armastus kolme apelsini vastu»: «Kui hea raamat!» Et selles veenduda, tuleb ÕSi lihtsalt lugeda – otsast peale, nagu juturaamatut. Just sellise soovituse andis ka õigekeelsussõnaraamatu peatoimetaja Maire Raadik Vikerraadio «Keelesaates». Lugegem siis!