Perearst peab käsitlema patsienti tervikuna ja nägema ka tervishoiusüsteemi tervikuna. Nii paistabki, kuidas erinevad pusletükid tervishoiusüsteemis omavahel ei sobi, ning süveneb kõikide osapoolte rahulolematus, kirjutab perearst Diana Ingerainen.
Diana Ingerainen: tervishoiupusle üksikud tükid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tervishoius on palju rahulolematust. Minu arvates on põhjus selles, et ükski osapool ei saa enam täpselt aru, mida ta tegema peab. Nii arstil kui patsiendil süveneb teadmine, et ideaalsest tervishoiukorraldusest on asi kaugel, ja neil puudub võimalus ideaalini jõuda. Samas ei teata, kes tervishoiu korraldamise enda kanda võtaks. Tervishoiukorralduses on juba pikka aega õhus väga palju vastuseta küsimusi. Kuhu minna, millise probleemiga ja millal? Vastust ei tea tihti ei arstid ega patsiendid. Samu küsimusi kordab meedia.
Uuringud näitavad, et kui patsiendil on kontakt perearstisüsteemiga, on ta enamasti sellega rahul. Uuringutest nähtub, et perearsti vastuvõtul käinud patsiendid on võrreldes nendega, kes ei ole vastuvõtul käinud, perearstiabiga enamasti rahul. See kinnitab, et peamine viga ei ole arsti ja patsiendi suhtes, vaid selles, kuidas on korraldatud või korraldamata patsiendi liikumine tervishoius. Süsteemi sees toimuvat kirjeldab minu arvates kõige täpsemalt mõiste «välistamismeditsiin», mille on kasutusele võtnud Tartu Ülikooli professor Raul-Allan Kiivet. Me oleme järjest kitsendanud patsiendikäsitlust ning juba pikemat aega väljendub see tegevuste kuhjumises perearsti ja erakorralise meditsiini osakondade õlule. Kõik, mis süsteemis n-ö üle jääb, suunatakse esmatasandile ning sellest tekibki perearstisüsteemi ülekoormatus. Näen oma töös väga tihti, et probleemid algavad siis, kui tahaks kolleegilt nõu küsida: kas suunata patsient edasi või mitte, kas on vaja uuringuid või mitte. Eestis on aga tekkinud olukord, kus kardetakse küsida või siis ei ole lihtsalt kelleltki küsida.
Toon näite oma praktikast. Minu patsiendil, noorel naisel, on pidevalt neerupõletikud. Arstina tekib mul vajadus uurida välja algpõhjus, et mõista, miks põletikud taastekivad. Aga kas ma ikka julgen selle küsimusega kolleegile helistada? On see nefroloogi valdkond või peaksin piirduma uuringutega perearstikeskuses? Pidasin kolleegiga nõu, vaatasime koos patsiendi andmed üle ja jõudsime järeldusele, et patsient vajab uuringuid haiglas. Aga miks ma pean üldse mõtlema, et äkki eriarst arvab, et saadan talle jälle oma tööd?
Teine näide. Koduvisiidil selgus, et inimesel oli hingamispuudulikkus ning ta tuli saata haiglasse. Lepin haiglaga kokku ja sellega peaks minu töö arstlikus mõttes tehtud olema. Samas tuleb välja, et perearst isiklikult peab vastutama selle eest, et patsient saaks transpordi haiglasse. Tihti tunnen, et olen patsiendi probleemi lahendamisel üksi jäetud. Minu võimuses ei ole organiseerida patsiendi liikumist süsteemi sees. Selle eest peavad vastutama tervishoiukorraldajad. Süsteemis peab kõik loogiliselt sobituma nagu tükid samas pusles. Meil ei lähe need asjad enam kokku ja valitseb pidev erakorraline olukord. Ma joonistaksin patsiendi logistika üles nii, et ühel pool on patsiendi tegevused ning teisel pool teda abistavad infomaterjalid ja -kanalid. Olen palju mõelnud sellele, milline on see inforuum, kus patsient liigub, millist infot ta vajab ja kuidas saaksime talle seda pakkuda.
Esmalt peab patsiendi jaoks välja selgitama kõige sagedamini esinevad terviseküsimused, andes ühtlasi info, kuhu tuleb nendega pöörduda, nii et see oleks inimesele üheselt arusaadav. Teiseks tuleb lahti seletada ägedad olukorrad, et patsiendile oleks üheselt selge, millal tuleb kindlasti pöörduda erakorralise meditsiini osakonda. Kolmandaks kirjeldaksin selgelt, et patsiendi teekond arstiabisüsteemis algab perearstikeskusest. See eeldab omakorda, et perearstikeskuses on üheselt reglementeeritud, milliste probleemidega ja kust alustatakse. Need sõnumid ja algoritmid peaksid olema ühtsed. Praegu see nii ei ole ja siit ka esmane põhjus, mis tekitab rahulolematust.
Ka patsiendikäsitlus peab olema ühtsetel alustel. Ühtsed ravijuhendid on meil olemas. Need peavad kokku minema juhtumikorraldustega. Ravijuhistest lähtuvalt tuleb koostada logistika praksises. Siit näemegi, millistes olukordades vajab pereõde perearsti või perearst eriarsti nõuannet. See saab toimuda näiteks e-konsultatsiooni kaudu.
Edasine vastutuse võtmine toimub juba eriarsti poolt. Saatekirjaga tegeletakse tulenevalt patsiendi tervisevajadusest. Praegu toimivad lihtsad, selged olukorrad päris hästi, kuid mida keerulisem juhtum, seda enam logistilist segadust kohtab.
Logistika süsteemsemaks muutmise kõrval peab paralleelselt tegelema kogu aeg kvaliteedi parandamise ja ühtlustamisega. See tähendab kvaliteedikontrolli, auditeid, järelevalvet. On normaalne, et saame oma tööle tagasisidet. Mulle meeldib väga haigekassa lähenemine, et perearstile näidatakse, kus on n-ö keskmine ravimite väljakirjutamise statistika ja kus mina sellest lähtudes oma teenusega asun. Arstid peavad olema huvitatud tagasisidest enda esitatavate andmete kohta.
Meil on olemas mitmeid kvaliteedisüsteeme, need tuleb lihtsalt rutiiniks ja igapäevaseks normiks muuta. Kõikidel teistel arstlikel erialadel peab tegema samamoodi. Perearstid on selle läbi katsetanud ja süsteem toimib. Lisaks ravile peab igas etapis vastama ka küsimusele «mis saab patsiendist edasi?». See peab olema sõnastatud ja seaduseks kõikidele osapooltele. Nii nagu minu saatekiri peab olema korrektne, peab seda olema ka eriarsti otsus. Siin näen veelgi enam võimalusi kasutada ära meie e-tervise lahendusi.
Ja nii jõuamegi selleni, miks pusletükid üldpildis kokku ei lähe. Müüdid levivad nagu kulutuli, kui valitseb segadus ja arusaamatus, kuidas asjad toimivad.
Perearsti töös on vajalik terviklik patsiendi vaade, mis hõlmab ka ennetustööd ning milleks on vajalik ühtlasi inimese enda pingutus oma tervise nimel. Räägime tervisekäitumisest. Eesti inimene tahab kättesaadavat asja, milleks on uuring. Seda pole aga tihti vaja ning patsient ütleb, et temaga ei tehtud perearsti juures mitte midagi. Inimesel ei tekkinud tunnet, et temaga tegeleti. Patsiendi ootuse arstiabi suhtes kujundavad erinevad tegurid. Peaksime aja maha võtma, uurima patsientide ootusi ning viima need reaalsusega kooskõlla. Minu arvates ei saa süsteemi timmida ootustele vastavaks, vaid analüüsida tuleb ootuseid ning teha patsiendiga koostööd selgitamaks, et arstiabi peab olema vajaduspõhine. Suur pilt on meil praegu teadmata ning me lähtume kogu aeg üksikjuhtumitest, lahendame väikeseid probleeme. Tulevikku silmas pidades peaksime aga tegelema küsimustega, mis mõjutavad olulisemalt kvaliteeti. Siin on patsientide, arstide ja tervishoiukorraldajate ühishuvi.
Autor on Eesti Perearstide Seltsi juht ja Järveotsa perearstikeskuse perearst.