Juhtkiri: need mõned elektrita nädalad aastas

Foto: Urmas Nemvalts

Eestimaal on tuhandeid talusid, kus neli päeva pärast tormi ikka veel elektrit pole. Traadid ja postid vedelevad maas, just nii nagu kukkusid. Talumehed käivad traate kõrvale tõstmas ja liinidele kukkunud puid maha võtmas. Eesti Energiast, kelle töö see oleks, palju abi ei ole.

Tundub, et astume aina uuesti ja uuesti sama vana, sissetallatud rada: igal sügisel-talvel viivad veidigi tugevamad tuuled kümnetest tuhandetest majapidamistest valguse, ja igal aastal hurjutavad väljaanded Eesti Energia saamatust olukorraga toime tulla. Kuid kõik jääb endiseks: ikka murduvad mädanenud elektripostid, ikka kukuvad maha võtmata jäänud puud liinidele, ikka katkevad traadid. Ja ikka tunneb päevadeks, vahel ka nädalateks elektrita jäänud inimene end ääremaal elava, kõrvalise, tähtsusetu ja tõrjutuna.

Küsimus ei ole ju üksnes selles, et energiaettevõte ei suuda korras hoida elektriliine, ehkki ka see on probleem. Arvestatav osa liinidest vajaks parandamist, et need veidigi ilmastikule vastupidavamaks muutuks. Umbes kuu aja eest, eelmise tugevama tormi järel, nentis ka Eesti Energia nõukogu liige Meelis Atonen ERRile antud intervjuus, et enam kui 150 000 elektrita majapidamist on liiga palju. Kuid teisalt, teades, kui vähe on võrkude ilmastikukindlaks muutmisse investeeritud, ei tule nii suur hättajäänute arv üllatusena. Tõsi, Elektrilevi, kes energiavarustuse eest vastutama peab, investeerib võrkudesse 107 miljonit eurot aastas. Kui praegu on ilmastikukindel Eestit katvast võrgust vähem kui pool, siis aastaks 2025 peaks see olema 75 protsenti.

Kuid see, mida liinide töökindlamaks muutmiseks ette võtta saab, on vaid osa probleemist. Teine ja ehk tähtsam osa on aeg, mida elektriühenduse taastamine võtab, ja vaev, mida elektrita jäänud talude elanikud ise nägema peavad, et Eesti Energiale oma seisukorda meelde tuletada. Olgu vabanduste ja õigustustega kuidas on, aga kui neli päeva hiljem on katkenud traadid külateel maas, ei ole põhjus vähestes investeeringutes. Asi on – vähemalt osaliselt – ka suhtumises, ja ehk oleks aeg see välja öelda.

Kui liinide nigelast olukorrast rääkides võib viidata neile aastatele, mille nappe investeeringuid me nüüd mitmekordselt katma peame, siis hoolimatust (see võlusõna «klienditeenindus»!) ei saa kellegi muu õlgadele panna.

Ehk on see veidi liiga julge üldistus, kuid vähemalt osaliselt kirjeldab see kahe arusaama erinevust sellest, milline hea ja vastutustundlik institutsioon välja peaks nägema: kas hoolitseda peamiselt suurte ja asukoha tõttu privilegeeritute või ka väiksemate ja eraldatumate eest.

Meelis Atonen ütles tollessamas juba viidatud intervjuus, et tormised ajad on aastast vaid mõned nädalad, muul ajal aga ei tule need mured meeldegi. Kuid vahel on need mõned nädalad tähtsad, et tunda, kas kaudselt riiki esindav ettevõte peab sind inimesena oluliseks. Ja see on ju ometi see, mis loeb, kas pole?