Andra Nõlvak: miks ma olen klienditeenindaja?

Andra Nõlvak Foto: Erakogu

Ühes Tallinna söögikohas töötav Andra Nõlvak kirjeldab, milline on tema argipäev ning miks teda häirib halvustav suhtumine teenindajaisse.

Klienditeenindaja päev on üldjuhul keskmisest palju pikem – 12 tundi –, see algab hommikul varakult ja lõpeb õhtul hilja. Kaheksatunnise kontoritöö eelis seisneb selles, et kui kell õhtul viis saab, võib üldjuhul kõik oma asjad lõpetada ja kokku pakkida ning jääb üle mitu tundi, mis kuuluvad sulle. Siis ongi see hetk, kus lähed kas oma pere või sõpradega välja õhtustama või muul viisil koos aega veetma.

Kui klienditeenindaja aga oma 12-tunnise tööpäeva lõpetab, on tal vaid üks soov: jõuda võimalikult kiiresti koju, et järgmiseks pikaks ja raskeks tööpäevaks välja puhata ja lihtsalt magada.

Nendel päevadel ei jõua ega tahagi ta teha midagi muud kui ainult tööd, sest hommikul veel varem ärgata ta ei suuda, vastasel juhul oleks tööl loid, unine ja tusane. Lisaks on pärast tööpäeva lõppu kell lihtsalt nii palju, et midagi vahvat ette võtta ei ole võimalik ning isegi kui tahaks, on nii keha kui ka vaimu jõuvarud otsa lõppenud.

Milline näeb aga välja klienditeenindaja argipäev? Hommik algab kohvisõprade ja hommikuste einestajatega. Mõnel neist on nii kiire, et nad ei jõua ära oodata, millal sa nendeni jõuad, ning kõnetavad sind enne, kui oled jõudnud võtta eelmise kliendi tellimuse. Sellisele inimesele selgeks teha, et ta ei ole ainus klient, on võimatu. Tavaliselt on sel kliendil kombeks veel vähemalt korra küsida, kaugel ta söök siis juba on, saamata aru, et omlett ei valmi sellest kiiremini ja pooltoorest omletti ta ju ometi ei soovi.

Hommikusöögile järgneb lõuna, mida klienditeenindajad isekeskis iseloomustavad sõnaga «tramm», sest see on osa päevast, mil klienditeenindaja on viimane inimene, kes midagi süüa jõuab; lonksu vett janu kustutamiseks võtab ta hoo pealt. Inimesi voorib uksest sisse massina. Mõned targemad juba teavad, et lõunaajal mõnes populaarses kohas on soovitav kindluse mõttes koht broneerida, ent rohkem leidub neid, kes jäävad lootma sellele, et küll mõni koht neile ikka leidub.

Katsu neile siis selgeks teha, et maja ei ole kummist ning hetkel ühtegi vaba kohta ei ole. Järgmiseks astub uksest sisse viie-kuueliikmeline seltskond, kes soovib kohta (hea, kui nad seda küsivad), mida sul neile pakkuda ei ole. Seega teevad nad isetegevust ja hakkavad restoranis mööbeldama, tõstes kelleltki luba küsimata kokku lauad, mis kokku ei käi.

Enne kui jõuad äsja vabanenud laua eelmistest klientidest koristatud, istuvad seal uued, tigedad ja närvilised lõunased einestajad, kes on häiritud sellest, et sa esimese asjana nende poole ei pöördu.

Kui oled kõikidesse oma laudadesse kiirelt toimetanud söögid, et need jumala eest kusagile jahtuma ei jääks, ja jõuad siis uute klientide poolt liiga vara okupeeritud lauda koristama, saad kõigepealt kohe pahakspanevate kommentaaride osaliseks, sest laud oli ju veel koristamata.

Sellisel hetkel tahaks küsida, kas neile tundus, et ma istusin niisama, jalg üle põlve, ja lobisesin Facebookis sõpradega. Samuti on inimesed mõistmatud ooteaja suhtes. Olen täiesti teadlik, et üldiselt on inimeste lõunapausi pikkus kuni tund, aga kui iga viimne kui koht restoranis on hõivatud, siis söögid ei valmi nipsust viie minutiga. Ka lõunapakkumises olevad toidud tuleb valmistada ja serveerida. See kõik toimub kindalt tellimustšekkide alusel.

Kui lõunaaegne «tramm» hakkab lõppema, on sul aega, et omavoliliselt kokkutõstetud lauad uuesti lahku tõsta, saal uuesti korda seada, ja ehk õnnestub endalgi üks kiire hilinenud lõunapaus teha. Hetkeks saabub aeg, kus saalis on umbes kaks-kolm lauda. Seega on tunnike nii-öelda vaikust. Klienditeenindaja saab endale lubada ühe kohvi, puhata jalgu ja ennast koguda.

Õhtusöögi aeg ei ole rahulikum. Esiteks on hulk inimesi, kes soovivad söögi hoopis koju kaasa osta. Paremal juhul tulevad nad sellele ise järele, kehvemal juhul soovivad nad kasutada kullerteenust, mis teenindaja jaoks tähendab seda, et kiirel õhtusöögi ajal peab ta küsima köögilt toitude valmimisaega, seejärel küsima kullerilt, mis ajaks jõuab ta toitudele järele ja kui kaua läheb tal aega, et road kliendini toimetada, ja alles siis saab uuesti kliendile tagasi helistada ja öelda, millal õhtusöök temani jõuab.

Hiljem pead olema võimeline kogu seda ajagraafikut ka järgima. Samal ajal ootavad kõik su lauad sinu lakkamatut tähelepanu. Kui samal ajal on valminud ka mõne sinu laua toidud, siis need kas seisavad või kui mõnel kallil kolleegil leidub hetk, on ta need kiirelt sinu lauda viinud. Lõpuks, kui oma klientideni jõuad, vabandad ette ja taha, et nad sind nii kaua ootama pidid, naeratad ja loodad, et nad sulle väikest viivitust pahaks ei pane.

Päeva lõpuks loed kokku oma teenitud jootraha, mis teenindajale on reaalne tasu tema tehtud töö eest. Reaalsus on aga see, et jootraha eestlane üldjuhul jätta ei armasta; muidugi on ka neid kliente, kes alati jootraha jätavad, aga neid on pigem üksikud kui enamik.

Kuu viimasel päeval loed kokku oma töötatud tunnid ja arvutad mõttes kokku palga, mis peaks uue kuu alguses su kontole laekuma. Iga kord taban ennast samalt mõttelt: kas ma tõesti sellise raha eest jooksen jalad rakku ja tulen ikka ja jälle uuesti tööle?

Teenindaja töötasu eest ei maksa õppemaksu, ei üüri korterit ega loo peret. Sõpradega koos võib korterit üürida, aga kui kaua? Mingil hetkel tuleb luua pere ja hakata kasvatama lapsi, aga millise raha eest? Selleks tuleb leida tasuv töö, mille eeliseks on paratamatult kõrgharidus, aga kuidas ma seda omandan, kui mul ellujäämiseks on vaja tööl käia? Nokk lahti, saba kinni.

Lisaks kõigele hädavajalikule tahaks ju käia headel teatrietendusel, ise süüa aeg-ajalt väljas ja ka mõnda head kontserti kuulama minna. Aga taas, millise raha eest?

Ma töötan klienditeenindajana endiselt lisaks mitmele väikesele põhjusele ka ühel suurel põhjusel. Need on mu kolleegid. Inimesed, kellest on saanud mu sõbrad ja kellega koos suudan oma päeva õhtusse saata.

Kogu eelnevat juttu kokku võttes üleskutse neile, kes ühel või teisel põhjusel alati leiavad mingi põhjuse, miks teenindusega mitte rahul olla: tulge ja katsetage ise, pange ennast korrakski teenindaja rolli sellel pööraselt kiiresti tiirleval teenindusrattal.