Rein Raud

FOTO: Erakogu

Milline Salvador Dalí töö on saavutanud kõige laiema leviku? Enamik tema loominguga vähegi tuttavaid pakub tõenäoliselt välja «Mälu püsivuse». Tõepoolest, selle pildi justkui kuumuses sulanud ja väljaveninud kellad on midagi, mis Dalí nimega seoses kohe meelde tulevad. Aga tegelikult on siiski üks teine tema teos saavutanud hoopiski laiema leviku, ehkki inimeste teadvuses see enamasti tingimata kunstniku nimega ei ühendu.

See on Chupa-Chupsi logo, mille Dalí disainis 1969. aastal.

Nagu Skype ei ühendu maailma inimeste teadvuses Eestiga, nii arvatavasti ka Chupa-­Chups Katalooniaga, aga sealt ta ometi pärit on ning oma edu on ta võlgu lihtsale ideele asetada lutsukomm pulga otsa, et mitte laste käsi määrida. Peale kodumaise tipptegija Dalí on see firma kasutanud oma turunduses teisigi maailmakuulsusi Madonnast Spice Girlsi ja vampiiritapja Buffyni.

Milliseid mõtteid peaks see kõik tekitama 2013. aasta Eestis? Kas meie tulevased Dalíd peaksid lõpetama uute sulakellade väljamõtlemise ja tegelema rohkem kohalike Chupa-Chupside huvidega? Või hoopis vastupidi? Dalí võttis selle töö ette oma kuulsuse tipul ning ka teised firmat turundama palgatud nimed ei olnud just algajad. Siis ehk peaksid hoopis just siinsed Chupa-Chupsid rohkem üritama siduda end meie oma Dalídega ja aitama neil end üles töötada? Sest Robbie Williamsil ei pruugi siiasõiduks alati aega olla?

Aga vähemasti võiksid võim ja raha loomeinimesi sedavõrd usaldada, et peaksid nende ­endi mõtteid ja tööd piisavalt väärtuslikuks. Seda (kahepoolset) usaldust praegu kuskilt ei paista: kunstiinimesed suhtuvad põhjendatud umbusuga juttudesse loomemajandusest, nähes selles arvatavat katset taandada nende tegevus Chupa-Chup­side disainile, äriinimesed tahavad pigem minna kindla peale ja hoolitseda vahetuma tuleviku eest, sest liiga loominguliste ettevõtmiste kasutegur on ennustamatu. Mis on rasketel aegadel ju ka mõistetav, aga paraku teiseneb pahatihti sooviks teha odavamalt seda, mida teised teevad hästi.

Ometi tundub mulle, et ei siinsel äri- ega kultuurikeskkonnal ole otsustava pöördeta loomemajanduse poole just väga jätkusuutlikku tulevikku. Kogemus on näidanud, et eesti teadlaste sooritatud läbimurded muutuvad firmadeks, toodeteks ja töökohtadeks kuskil välismaal ning üritavad end Eestist vähemasti mõne aja pärast distantseerida – turu loogika on lihtsalt niisugune. Vähemalt seni. Ja tootmine võib mõnda aega siin ju ka püsida – aga ainult seni, kuni pole odavam seda kuskil mujal korraldada.

Mida aga välja viia ei saa, on keskkond. Keskkond eristub kultuuriga. Kõik see, mida Eesti võib pakkuda välisinvestorile, allhanke otsijale, teadusmahukale tootjale, on kokkulepete küsimus. Seega võib seda sama edukalt või pareminigi pakkuda ka mõni teine. Välja arvatud seda, mis teeb Eestist Eesti. Nii lihtne see ongi.

Ja see, mis teeb Eestist Eesti, ei ole mitte Tallinna vanalinn oma tornide ja kõrtsidega, see ei ole murumüts või Mulgi kuub, see ei ole isegi mitte enam-vähem rikkumatu loodus. See koosneb kõigepealt ja esmajoones mõtetest, arusaamadest ja uskumustest nende inimeste peas, kes siin elavad. Teisisõnu kultuurist.