Katrin Aava: kuidas ohvrist saab süüdlane

Katrin Aava Foto: Erakogu

Faktide esitus liiklusõnnetust kajastavates pressiteadetes asetab vastutuse nõrgemale poolele – jalakäijale, kirjutab Tallinna Ülikooli kommunikatsioonieriala õppejõud Katrin Aava.

Ülekäigurajal autolt löögi saanud jalakäija oli riietatud tumeadatesse riietesse ja tal puudus helkur. Jalakäija suri haiglas. Kui teade liiklusõnnetusest on selliselt sõnastatud, kes on siis õnnetuses tegelikult vastutav ja kes ohver? Kuidas loomulikustatakse meedias olukord, et ülekäigurajal autojuhi tegevuse tõttu kannatada saanud jalakäija jääb lõpuks süüdi?

Selles loos on fookuses nende õnnetusjuhtumite meediakajastus, kus jalakäijal oli ülekäigurajal eesõigus. Vaatluse all on siseministeeriumi 2013. aasta pressiteated, mis kajastavad ülekäigurajal jalakäijatele otsasõidu juhtumeid, ning nende hilisem meediakajastus.

Pressiteated on traditsiooniliselt sõnastatud viisil, kus auto sõidab otsa jalakäijale, kes toimetatakse ära. Tihti lisatakse teatele asjaolud, mis segasid autojuhti, näiteks helkuri puudumine või halb nähtavus. Selline info edastus aga tekitab lugejal seose, nagu oleks helkuri puudumine põhjustanud õnnetuse.

Näide: 1. märtsil kella 21.02 ajal toimus liiklusõnnetus Tartus Kalda tee 24b juures reguleerimata ülekäigurajal, kus sõiduteed ületanud 22-aastane Maarja-Liis sai löögi sõiduautolt BMW 316i, mida juhtis 25-aastane Igor. Jalakäija toimetati Tartu Ülikooli kliinikumi. Pimedal ajal jalakäija ei kasutanud helkurit ega valgusallikat.

Surmaga lõppenud juhtumite korral, kus ülekäigurajal autolt löögi saanud inimesed hukkusid, on eriti arusaamatu teema sidumine helkuriga ning see ei riiva kindlasti mitte ainult hukkunu lähedaste õiglustunnet. Seda illustreerivad järgnevad pressiteated: 5. novembril jalakäija, 66-aastane Anatoli toimetati Narva haiglasse. Jalakäija oli riietatud tumedatesse riietesse ja tal puudus helkur. Jalakäija suri haiglas. 20. novembri pressiteates on öeldud, et jalakäija hukkus sündmuskohal. Õnnetuse hetkel oli pime, sadas vihma, teepind oli märg. Jalakäijal helkurit ei olnud.

Kohatuid pressiteate sõnastusi leiab veel. Näiteks 26. septembri pressiteates kirjutatakse, et jalakäija, kes ei kandnud helkurit, toimetati Põhja-Eesti regionaalhaiglasse. 30. oktoobri pressiteates kirjutatakse, et helkurit mitte kandnud 49-aastane Ave toimetati Võru haiglasse. Pressiteate kirjutajad ilmselt lähtuvad usust, et selline sõnastus aitab inimestel meelde tuletada, et helkurit tuleb kanda.

Pressiteate koostamisel on ohver vaikiv hääl, tema versiooni juhtunust pole kunagi kuulda. Jalakäija ju toimetatakse ära. Õnnetuse põhjustaja saab seletuskirjas olukorda kirjeldada oma vaatepunktist. See sõnastus ilmselt jõuab ka pressiteatesse ning hakkab elama oma elu.

Näiteks 4. detsembri pressiteate kohaselt reguleerimata jalakäijate ülekäigurajal sõiduteed ületanud 10-aastane tüdruk sai löögi sõiduautolt Ford Focus, mida juhtis 60-aastane Anneli. Vigastada saanud laps toimetati Tartu Ülikooli kliinikumi. Jalakäija kandis helkurit, aga autojuhi sõnul segasid teda vastutulevate sõidukite tuled. 20. novembri pressiteates öeldakse, et jalakäijal oli helkur kinnitatud käekoti külge, kuid jäi autojuhi jaoks varjatuks, samuti pimestasid vastu tulevate sõidukite tuled autojuhti.

Nii on otsasõitja versioon pressiteates esitatud ja hakkab kujundama kogu sõnumi sisu, hilisemat meediakajastust ning ka seda, kuidas lugejad hakkavad sõnumit tõlgendama. Isegi kui jalakäija kannab helkurit, ei pruugi see olla otsasõitja hinnangul piisav. Nii tuleb ikka ja jälle manitseda ja kasvatada jalakäijaid, et nad veelgi püüdlikumalt oma helkurit autojuhtidele demonstreeriksid.

Sellest tulenevalt on sõnumi fookuses eelkõige need aspektid, miks juht ei näe ülekäigurajal jalakäijat, mis segas ja takistas autojuhti. Samas pole nendes pressiteadetes tähelepanu juhitud autojuhi sõidukiirusele ja muudele aspektidele, mis on seotud autojuhi vastutusega. Samuti ei pöörata pressiteadetes tähelepanu liikluskeskkonnast tulenevatele ohtudele (puudulik valgustus vms). Nii oleks võimalik juhtida ka kohaliku omavalitsuse tähelepanu nende vastutusele.

Kui pressiteate lõpus on viide sellele, et jalakäija ei kandnud helkurit, on suur tõenäosus, et uudises tõuseb peasõnumiks see. Kindlasti peavad pressiteadete koostajad sellega arvestama ning hindama, kas selline meediakajastus on tõesti vajalik ja kas selle tulemusena Eestis liikluskultuur tegelikult ka paraneb.

5. detsembri Eesti Päevalehe uudisloo pealkiri Viljandis hukkunud vanapaari helkur võis jääda autojuhile märkamatuks on selle tõestuseks. Selles kahe hukkunuga liiklusõnnetust kajastavas EPL­i loos manitseb Lõuna prefektuuri operatiivjuht jalakäijaid: «Soovitan julgelt panna helkureid rohkem kui üks ja mõelda ka sellele, kas see paistab ka autojuhile.» Uudises rõhutatakse, et sadas vihma ja nähtavust piiras hämarus, aga mitte selles kontekstis, et see oleks pidanud autojuhti ettevaatlikumaks tegema.

4. detsembri Delfi uudise pealkirja sõnastus on järgmine: Auto alla jäid kaks helkurita jalakäijat, üks ületas vales kohas teed ja teine oli purjus. Uudisest selgub hiljem, et purjus jalakäijale otsa sõitnud sõidukijuht põgenes sündmuskohalt. Aga seaduse järgi on joobnud inimesel õigus ületada selleks ettenähtud kohas teed. Kumb on avalikkusele olulisem sõnum: kas see, et jalakäijale sõideti ülekäigurajal otsa ning juht põgenes, või see, et jalakäija oli tarvitanud alkoholi? Miks asetatakse ohver häbiposti?

Nii jääb kõrvaliseks kõige olulisem asjaolu: autojuhid sõidavad jalakäijatele otsa ülekäigurajal. Samuti annab see avalikkusele selge sõnumi: ülekäigurajal õnnetusse sattunud jalakäijad on üldiselt ise süüdi, kui autojuht neid ei näe. Miks pannakse ebaproportsionaalselt suur vastutus niigi liikluses nõrgemale poolele?

See on kõige lihtsam ja odavam viis olukorda lahendada: ise oled süüdi, kui alla jääd. Järgmise sammuna oleks majanduslikult väga kasulik hakata kõiki helkurita jalakäijaid trahvima. Siit tekib juba järgmine mure, et kas järgmisena riietatakse kõik sebra ületajad neoonvärvilistesse vestidesse ning nad peavad käes hoidma tõrvikuid, aga kindlasti nii, et autojuht ikka näeks.

Ja kui kõik jalakäijad oleksid liikluses kõndivad jõulupuud, siis sõidaksid juhid neile otsa põhjendusega, et jalakäijad pimestavad ja segavad juhte. Helkuri idee on keeratud tagurpidi, sest abimehest on saanud objekt, millega liikluses süüdlasi tekitatakse. Sedasi on politsei ja meedia teinud liikluskasvatusele karuteene.

Inimesed, kes osalevad sellisel viisil protsessis sündmuste kirjeldajatena, on empaatilised nende inimeste suhtes, kes olid otsasõitjad.

Õnnetuse põhjustaja saab väljendada kahjutunnet, temaga on võimalik samastuda, oleme kõik mingil hetkel autojuhtidena hajevil, ei märka kõike. Samas on sõnumite loojad vähem kaastundlikud ohvrite suhtes, kuna ei istu vigastatute voodiserval ega osale hukkunute matustel.

Kui liiklusõnnetustes hukkunute arv Eestis on vähenenud, siis jalakäijate puhul on see suurenenud kolme aastaga 17,7 protsendilt 25 protsendile. Helkurit kantakse rohkem, ka liikluskeskkonda on paremaks muudetud. Seega näib peamine põhjus olevat eelkõige autojuhtide madal liikluskultuur.

Õnnetuste ohvrid on liikluses vähem kaitstud pool: eelkõige lapsed ja vanemad inimesed. Jalakäija ja auto kokkupõrkes ülekäigurajal on selgelt esimene nõrgemas positsioonis ning see peaks olema ka meediakajastuses selgelt esitatud.