Anto Liivat: kontrolli alt väljunud linn

Anto Liivat Foto: Erakogu

Avalike organisatsioonide uuringud rõhutavad eelkõige kolme kaasaegse linnajuhtimise printsiipi: väledus, tõhusus ja inimkesksus. Linna, nagu mistahes teist organisatsiooni, juhitakse eelarve kaudu. Viimane on juhtimistegevuste numbriline väljendus. Kuigi Tallinna linnapea Edgar Savisaar on väitnud, et 2014. aasta eelarve järgib Tallinna pikaajalisi huve, räägivad numbrid eelarves teist keelt.

Väledus väljendub eelkõige organisatsiooni muutumisvõimes, et pidada ajaga sammu. Jaapanlastel on selle kohta tabav vanasõna: „Visioon tegevusplaanita on unistus, visioonitu tegutsemine aga õudusunenägu.“ Kui räägime Tallinna pikaajalistest huvidest, peaksime kõigepealt teadma, mis need ikkagi on. Kaasaegne linn on eelkõige kogukondlik organisatsioon, kuid vaatamata iga-aastastele visioonikonverentsidele puudub pooltel Tallinna linnaosadel arengukava. Tekib küsimus, millistest arenguvajadustest lähtuvalt on koostatud linnaosade eelarved.

Tallinna ebakindlust tuleviku osas ilmestab ka sidususe puudumine eesmärkide, tegevuste ja nende rahalise katte vahel, mistõttu on paljud eesmärgid pigem unistused sellest, et ehk läheb õnneks ja olukord laheneb iseenesest. Kui Tallinna ettevõtlus- ja innovatsioonistrateegia seab eesmärgiks 30 protsendilise tööviljakuse kasvu 2018. aastaks, siis 2014. aasta eelarves vähenevad ettevõtluse arendamise tootevaldkonna kulud võrreldes 2010. aastaga ca 70 protsenti! See on kahjuks vaid üks näide paljudest.

Linna juhtide kontrolli alt väljumist iseloomustab eelkõige suutmatus tegeleda organisatsiooni arengupiirangutega, milleks on ülitsentraliseeritud juhtimine ja sellest tulenev kasvav bürokraatia ning ressursside raiskamine. Näiteks linnakantselei avalike suhete eelarve on võrreldes 2010. aastaga kasvanud ca 40 protsenti, personalijuhtimise kulud 60 protsenti ja finantsjuhtimise kulud üle 110 protsendi. Samal ajal on linnaeelarve kasv jäänud alla 10 protsendi.

Kui 2014. aastal luuakse Linnakantselei koosseisu 16 uut ametikohta, siis linnaosavalitsustes kaotatakse neid kaheksa. Sedamööda, kuidas vähenevad kogukondliku iseotsustamise võimalused ja linnaosade eelarved, kasvavad tsentraliseeritus ning keskvõimu juhtimismasina kulud.

Ka linna investeeringuteraha kasutamisel ei ole eelarves eesmärgiks seatud mitte optimaalne rahakasutus, vaid valmistumine 2015. aasta riigikogu valimisteks. Tondiraba jäähalli ehitamiseks kulub 2014. aastal 16 miljonit eurot linna raha, mis moodustab enam kui viiendiku kogu investeeringuterahast.

Kui eelarvestrateegia seab eesmärgiks kasutada suurprojektide teostamiseks maksimaalses võimalikus ulatuses Euroopa Liidu vahendeid, siis miks on vaja finantseerida Tondiraba jäähalli ehitamist vaid linna omavahendite ja laenuraha abil, ootamata ära Euroopa Liidu rahakotiraudade avanemist? Poole „Tondiraba“ eest võiks 2014. aastal oluliselt vähendada lasteaiakohtade nappust Tallinnas ja parandada sportimisvõimaluste kättesaadavust, toetades iga spordiga tegelevat noort 50 euroga aastas (tõsta pearahad 2009. aasta tasemele).

Erinevalt praegusest linnapeast, küsis tema eelkäija linnaeelarve menetlemisel ettepanekuid ka opositsioonierakondadelt, täna seda enam ei tehta. Kui varem said linnaosade halduskogudesse kuuluda ka nende nimekirjade kandidaadid, mis ülelinnalist valimiskünnist ei ületanud, siis täna enam mitte. Kui varem oli uutele ametnikele lubatud maksta vastava kategooria põhipalgast kuni kolm palgaastet madalamat põhipalka, siis uuel aastal saab linnasüsteemis ettearvamatuid uustulnukaid tervituseks karistada põhipalgast koguni neli astet madalama palgaga.

Tõtt-öelda ei ole selles kõiges aga midagi üllatavat. Äriorganisatsioonide uuringud osundavad, et mida kauem on juht töötanud oma ametikohal, seda enam hakkab ta klientide asemel pöörama tähelepanu positsiooni kindlustamisele organisatsiooni sees. See omakorda seob juhi käsi üha kindlamini erinevate kokkulepete ja vastastikuste teenete köidikuisse.

Selleks, et märgata Tallinna juhtimise kitsaskohti, ei olegi vaja piiluda linnavõimu hästilooritatud tagatubadesse. Piisab ka eelarvenumbrite tähelepanelikust silmitsemisest. Kahjuks paistab neist iga aastaga aina teravamalt keskendumine erakonnasisestele küsimustele väliste huvigruppide ja linna tegelike arenguvajaduste ignoreerimise hinnaga.