Mart Laanemäe: tehnoloogia ja diplomaatia

Mart Laanemäe suursaadik Foto: Erakogu

Vanasti olid diplomaadid need, kes rääkisid läbi oma ülemuste kohtumiste päevakorra. Tänapäeval jääb diplomaadi rolliks püüda esimesena teada saada, mis on päevakorras, sest päevakorra otsustavad teised, eelkõige avalik arvamus. Diplomaat, kes tahab mõjutada päevakorda, peab seda tegema kaudselt sotsiaalmeedia mõjutamise läbi.

Diplomaadi põhiülesanne on eesmärkide saavutamine läbirääkimiste abiga. Edukas läbirääkija oskab omandada, töödelda ja edastada läbirääkimisteks vajalikku informatsiooni ja seetõttu on diplomaatiat otseselt mõjutanud kõik tehnoloogilised arengud, mis mõjutavad informatsiooni kättesaadavust, analüüsi ja edastamist.

Teadmised diplomaatia arengust viimaste aastatuhandete jooksul on meile teada tänu tehnoloogiale, tänu tekstidele, mida on talletatud erinevatele andmekandjatele. Nii on säilinud Egiptuse ja teiste riikide kirjavahetus, mida talletati babüloonia keeles kiilkirjas savitahvlitele.

Tolleaegse rahvusvahelise suhtlemise näitena teame Egiptuse vaarao Ehnatoni esindaja kohtumisest Babüloonia kuninga Burnaburiaš II-ga. Babüloonia kuningas imestas, et vaarao ei teadnud, et ta oli pikalt haige olnud, ja tema suhtumine külalistesse paranes alles siis, kui Egiptuse ja Babüloonia diplomaadid olid selgitanud, et Egiptus on kaugel ja vaarao oleks kindlasti head paranemist soovinud, kui ta oleks olukorrast teadlik olnud. Tänapäeval ei kujuta sellist olukorda enam ettegi, sest tänu meediale oleks kuninga haigus kindlasti olnud kõigile asjaosalistele teada ja nad oleksid vastavalt käitunud.

Aastatuhandeid on diplomaadid liikunud informatsiooni juurde, seda korjanud, analüüsinud ja edasi kandnud või oma eesmärkide saavutamiseks ise kasutanud. Tehnoloogilised arengud – kirjutamisvahendid, liiklusvahendid – kiirendasid ja lihtsustasid seda, kuid töö iseloom jäi samaks. Diplomaadid olid informatsiooni kandjad ja tõlgendajad. Tänu sellele olid nad enda meelest teistest kõrgemad, neid vääristas nende käes olev TÕDE, mida nad igaühele naljalt ei edastanud.

Informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia kiire areng viimaste aastakümnete jooksul on toonud kaasa olulise muutuse. Teave liigub välkkiirelt ja on kohe kõigile teada. Diplomaadil pole enam olulist rolli informatsioonikandjana. Lisaks sellele on diplomaadi ümber liikuva informatsiooni hulk nii suur, et vajaliku väljasõelumine nõuab erilisi pingutusi.

Uus olukord on muutnud inimeste ja seega ka diplomaatide omavahelist suhtlemist. Sel ajal kui diplomaadid kontrollisid ise informatsiooni, toimus diplomaatia valdavalt suusõnaliselt ja igal juhul aeglaselt. Kõik oli salajane kuni avalikustamiseni.

Tänapäeval on inimestel ­ootus saada kõigest teada niipea, kui midagi on toimunud, üldjuhul reaalajas. Tänu tehnoloogia arengule on see võimalik olnud. Kõige kiirem suhtlemisviis tundub hetkel olevat Twitter ja analoogid – vajadusel jõuab vähene info kohe miljonite inimesteni, aga sama kiirusega võib ka kahekõnet pidada.

Saladusi on raske pidada. Praeguseks on avalikustatud nii suur hulk salastatud informatsiooni, et selle läbivaatamine nõuab erakorralisi pingutusi. Samas pole enam nali, et kui tahta teada saada, mis toimub rahvusvahelistel kohtumistel kinniste uste taga, ei pea tingimata kohale minema, vaid peab teadma, milline meediaväljaanne toimunut kõige paremini kajastab.

Diplomaadile jääb temast mööduvas infotulvas üle ainult võimalus analüüsiks. Ta saab analüüsi põhjal mõelda, kuidas tegutseda, sest informatsiooni kogumisest ei piisa, et tegutsemise üle otsustada. Diplomaadi viimaseks eeliseks on jäänud kiirus, ta peab kiiresti otsustama, mida igas olukorras teha. Tõeliselt hea diplomaat mõtleb, kuidas olukordi ette ennustada.

Praeguses olukorras on suureks mureks, et propagandistidel on tekkinud eriline eelis, sest inimesed tavatsevad uskuda seda, mida nad esimesena teada saavad, kuid tõe väljaselgitamine nõuab tavaliselt palju aega ja valeinformatsioon jääb inimestele mällu.

Teine muutus on diplomaatide sihtgrupis. Vanasti olid diplomaadid need, kes rääkisid läbi oma ülemuste kohtumiste päevakorra. Tänapäeval jääb diplomaadi rolliks püüda esimesena teada saada, mis on päevakorras, sest päevakorra otsustavad teised. Ülemused valivad endale eesistuja või presidendi, kes neile päevakorda pakub. Kui vanasti said diplomaadid võrdselt koos istuda, siis tänapäeval neid otsuste tegemisele alati ligi ei lasta.

Eesistujatel ja muudel kõrgematel ametikandjatel pole diplomaatide jaoks kunagi palju aega olnud ja tänapäeval on aega veelgi vähem. Päevakorda ei peaks nende meelest otsustama diplomaadid, vaid suurema legitiimsusega tegurid, eelkõige avalik arvamus. Seega pühendutakse üha rohkem avaliku arvamuse järgimisele ja analüüsile, lisaks sellele sotsiaalmeediale, mida kasutatakse ka tagasiside andmiseks.

See tähendab, et diplomaat võib leida ennast olukorras, kus ta saab päevakorrast teada (sotsiaal)meedia kaudu. See tähendab omakorda, et hea diplomaat, kes tahab päevakorda mõjutada, peab seda tegema kaudselt, eelkõige sotsiaalmeedia mõjutamisega.

Kolmas muutus on sihtides ja eesmärkides. Tehnoloogia määrab sageli, mida diplomaat peab tegema. Diplomaadid võitlesid vanasti ise otsese ja vahetu mõju ja mõjuvõimu pärast. Tänapäeval võitlevad nad kaudselt, tehnoloogia abil, mille kaudu saab inimesi mõjutada.

Vajadus sellise uue lähenemise järele – mõjutada inimesi kaudselt ja vahetult, kasutades sama tehnoloogiat, mida inimesed kasutavad – on tekitanud ka uue võistluse rahvusvahelistes suhetes. Seekord ei võistelda võimu, raha ega maade saamise nimel, vaid tahetakse hoopis mõjutada inimese hinge, sihtides mõtete kandjaid ehk tavakeeles internetti.

Juba interneti sünnist saadik ehk kaks aastakümmet on maailm jagunenud nelja riigirühma. Üks rühm, mis on väike, aga mõjukas, tahab, et internet oleks kõigile vabalt kättesaadav. Teine rühm tahaks vastupidi, kontrollida kogu internetti. Kolmandad tahavad midagi kolmandat – mida täpselt, nad arutavad põhjalikult. Ja neljandatel puudub võimalus midagi tahta, sest nad on väga vaesed. Kuid igal riigil on üks hääl ÜROs ja muudes rahvusvahelistes organisatsioonides ning nende häälte pärast käibki võitlus. Võrdlus külma sõjaga sellega lõpeb, sest eesmärgid on teised.

Internetti kontrollida tahtvad riigid tahavad, et rahvusvaheline õigus seda lubaks, või vähemalt täielikult ei keelaks. Väidetakse näiteks, et terrorismi vastu võitlemiseks on vaja kontrollida, milliseid internetilehekülgi inimesed külastada saavad. See on iseenesest arusaadav, kuid võimaldab näiteks ka kontrollida, milliste poliitiliste liikumiste kodulehekülgi kodanikud külastavad.

Riigid nagu Eesti tahavad, et igaüks võib internetis teha kõike, mis pole kuritegelik. Oluline on see, et Eesti leiab, nagu paljud teised, et ka internetis kehtivad kõik õigused, mis inimesel on igapäevases elus, nii inim­õigused kui ka paljud teised õigused. Need, kes tahavad kontrollida internetti, keskenduvad oma huvide edendamiseks teistele küsimustele.

Eesti on valmis ulatama abistava käe nendele riikidele, kes tahaksid, aga ei saa internetti veel oma elanike kasuks rakendada. Kodus on meil ehk raske uskuda, et internet on meie igapäevase maailma osa või laiendus, kuid väljastpoolt paistab see kindlasti nii ja huvi mitte ainult meie tehnoloogia, vaid ka selle taga oleva mõtteviisi vastu on suur. Eesti on ka huvitatud koostööst Euroopa sees, et Euroopa riikide e-valitsemise süsteemid oleksid omavahel ühendatud ja et kõikjal Euroopas saaks kasutada digitaalset allkirja.

Kokkuvõttes peab arvestama, et tehnoloogia areng on toonud kaasa suuri muudatusi inimeste suhtlemises ja seeläbi ka diplomaatias. Kõige olulisem muutus on kindlasti välisriikide suur ootus meie, eestlaste, suhtes. ­Oodatakse, et meie oleksime oma tehnoloogiliste teadmistega maailmale avatud. Eestil on maailma riikide sees tekkinud eriline kuvand. Kui mõeldakse Eestile, mõeldakse küber- ja digitaalsetele küsimustele, e-valitsusele ja internetivabadusele. Juba üksnes need ootused mõjutavad meie diplomaatiat ja esitavad sellele uusi nõudeid, eelkõige oskust kasutada neidsamu vahendeid kaasaegses diplomaatias.

Samas, tehnoloogia arengu taustal on tugevnenud diplomaatide vajadus keskenduda sellele, mida inimene oskab paremini kui masin – suhelda vabalt, kuid eesmärgipäraselt ja eelkõige olla inimene. Eesti diplomaatide ülesanne on selles olukorras vastata ootustele ja tegutseda nii, et sellest oleks kasu Eestile ja kogu maailmale.