Sigrid Kõiv

FOTO: SCANPIX

«Ega teid ei häiri, kui ma seda laua taga teen?» küsis mu kolleeg e-sigaretiga vehkides. Kehitasime õlgu – arvamusküsitluses oleks see vist tähendanud neutraalset suhtumist. Meist kellelgi ei ole ju kogemust töökohas suitsetamisega, see oli keelatud enne seda, kui meil tekkis oskus kontoritööd teha. Mõni päev hiljem me siiski leidsime, et ühe laua tagant tõusev toss (tegelikult aur) on imelik, ja tubakainnovaatik läks rõdule tavatarbijate sekka.

See tähtsusetu seik meenus mulle inimõiguste instituudi tellitud usuvabaduse uuringut lugedes. Turu-uuringute ASi tehtud uuringu andmeil suhtub 60 protsenti küsitletud Eesti elanikest religiooni neutraalselt ja 35 protsenti positiivselt. Vaid kaks protsenti on negatiivselt meelestatuid ja veel kaks protsenti ei oska sellele vastata.

Uuringu andmetel on 64 protsenti vastanuist nõus või pigem nõus ka väitega, et riigis ei tohiks domineerida mitte ühegi religiooni väärtused, kuid 54 protsenti on nõus väitega, et Eesti ühiskond peaks lähtuma eelkõige kristlikest väärtustest. Need kaks tõekspidamist – riigi ja kiriku lahutatus ning kristlik kultuuriruum – on väga euroopalikud. Seda on ka tolerantsuse deklareerimine.

Ent väga lihtne on deklareerida ükskõik millist väärtust, kuni selle paikapidavust proovile ei panda. Oletagem näiteks, et Tallinna linn otsustab järgmisi kohalikke valimisi silmas pidades Lasnamäele ka mošee rajada (sellesse linnaossa seepärast, et ilmselt kuulubki suurem osa Eesti moslemiusulistest muukeelsesse vähemusse). Ma arvan, et selle ehitise valmimise järel – kisa-kära ja lindilõikamise taustal, nagu Tallinnal on omi asju kombeks ajada – tuleks arvamusküsitlustes täpsustada, millist religiooni silmas peetakse, kui suhtumist küsitakse. Sest enamasti vajavad inimesed aega, et uuega – või uusvanaga, nagu alguses toodud e-sigareti näide – harjuda. Ning avastus, et tolerantsus on teoorias küll lihtne, kuid praktikas nõuab tähelepanuväärseid pingutusi, on loomulik, kuigi mitte enesehinnangut meelitav hetk.

Seda kinnitab teine arv samast uuringust. Küsimusele, kas arstil on õigus oma usuliste veendumuste tõttu ametiülesannetest, näiteks abordi tegemisest, keelduda, vastas 80 protsenti eitavalt. Mõistmise, miks näiteks katoliiklasest tohtrile võib selle protseduuri toimetamine vastuvõetamatu olla, peaks andma ülevaade maailma usunditest üldhariduslikus kooliprogrammis, mida peab vajalikuks või väga vajalikuks 68 protsenti vastanuist. Võimalik, et mingil moel see juba ongi kooliprogrammides, kuid enamasti mitte usundiloo või religiooniõpetuse nime all, sest kõik katsed midagi sellist sisse seada on senimaani lõppenud aruteluga religioonide verise iseloomu üle.

Usuvabadusega pole Eestis kahtlemata mingeid probleeme. Vähemalt mitte niikaua, kuni kirikukalender annab põhjust mitmepäevasteks riigipühadeks, harjumuspärasest erinevad uskumused eriti silma ei torka ning neutraalne enamus ei pea religioosse vähemuse veendumustest hoolima.