Raamatuid võib pidada üheks selliseks tooteks, mille järgi saab kirjeldada majanduse käekäiku. Kui majandusel läheb kehvemini, on raamatud üks neist asjadest, mida kohe esimeses järjekorras vähem ostma hakatakse. Süüa, toasooja ja elektrit on vaja, ilma ei saa.

Raamatuid ostmata aga saab justkui hakkama. Ja vastupidi – kui majandusel hakkab paremini minema, on raamatumüügi kasv märk sellest, et inimestel sissetulekute ja esmavajaduste vahele on jäänud väike hingamisruum, mida kirjandusega täita.

Kui vaadata Eesti suuremate raamatukaupmeeste läbimüüki, siis võib öelda, et ühe sellise kasvu tunnistajaks me praegu olemegi. Rahva Raamatus on ilukirjanduse müük kasvanud läinud aastaga võrreldes 18 protsenti, lastekirjanduse müük lausa 25 protsenti.

Teisi, pisemaid põhjuseid on ehk raamatumüügi kasvamisel veelgi – üks neist see, et raamatumüüjate kinnitusel on tegu hea kirjandusaastaga, poodidesse ilmus taas uusi väärt raamatuid. Omamaistest autoritest ilmus uus teos Andrus Kivirähkil («Maailma otsas») ja Indrek Harglal «Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja», välismaistest autoritest Michel Houellebecqil («Kaart ja territoorium») ja Neil Gaimanil («Ja tee lõpus on ookean»). Kõik nimetatud autorid on lugejatele varasemast juba tuttavad, nende raamatud oodatud ja neid ostetakse.

Üks tendents, mis õige pea ilmselt rohkem kui seni raamatumüügiturgu mõjutama hakkab, on e-raamatute müük, mille tulu aga paraku näib hakkavat Eesti kaupmeestest mööda käima. Sellest annab tunnistust suur erinevus e-raamatute ja e-lugerite müügi vahel. E-lugerite müük on sel aastal hüppeliselt kasvanud – pea kahekordseks, nagu raamatumüüjad kinnitavad –, kuid e-raamatuid ostetakse endiselt üsna tagasihoidlikult. Mullu hinnati nende turuosaks umbes 0,4–0,5 protsenti, tänavu arvatakse see olevat kuni üks protsent.

Vaevalt et lugereid niisama iluasjaks ostetakse, ju neid siiski raamatute lugemiseks kasutatakse. Ilmselt ei ole aga tegu Eesti kaubandusest ostetud ega ka mitte eestikeelsete raamatutega. Ehk on siin koht mõtlemiseks, kas eestikeelne e-kirjandus on lugejale piisavalt kättesaadavaks tehtud ja kas ka selle hind on õiglane.

E-raamatuga kaasnevad kulud on väiksemad, ent kui see hinnas märgatavalt ei väljendu, võib ostja end petetuna tunda. Ehk on see koht, kus kodumaised raamatumüüjad strateegia üle vaatama peaksid, et lugejaid mitte välismaistele veebipoodidele kaotada. Nagu ajalugu on näidanud, on kord tekkinud ostu- ja lugemisharjumust hiljem raske muuta.

Kuid lõplikust raamatumüügi aastakokkuvõttest lahutab meid veel mõni nädal. Igal aastal on just aastalõpp olnud aeg, mil raamatumüük rekordeid teeb. See, et kirjastajad ja autorid räägivad tiraažide kasvust, peaks viitama küll sellele, et ilmselt oli tegu tõepoolest hea raamatuaastaga.