Margo Loor Eesti Väitlusselts FOTO: Toomas Huik

Tänase online-väitluse põhjal sai küll üsna selgeks, et ega idapartnerlusest enam väga elulooma ei ole, leiab debati kohtunik Margo Loor oma hinnangus.

Gruusia ja Moldova osas on veel ehk lootust mõni lahing võita, aga suures plaanis tundub, et EL idapiir on Põhja-Soomest Musta Mereni paigas ja mitte mööda neid jooni, mida EL idapartnerlust välja töötades lootis. Kuid ärme kiirustame asjade käigust ette, sest tänases väitluses selgus mitu huvitavat momenti. Vaatame seepärast kõne all olnud põhilisi argumente ükshaaval.

Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson haaras kohe avaseisukohtades härjal sarvist ja tegi selgeks, et Venemaa lihtsalt maksab ELi üle. EL suunas kuuele idapartnerluse riigile (Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevene) kolme aasta jooksul 2,5 miljardit eurot. Venemaa andis Valgevenele aasta jooksul 10 miljardit. Selles valguses võib EL rääkida ilusat juttu assotsieerumisprotsessist, aga kui Janukovitšil tühi riigikassa pigistab, siis ta väga protsessimees ilmselt ei ole. Pigem loeb sõrmedel kokku ühelt ja teiselt poolt pakutavat.

Lisaks tõi Mihkelson välja, et EL suurriikidel ilmselt puudub huvi ja valmisolek idapartnerluse rahastust oluliselt suurendada. Vastuseks ütles Eesti Idapartnerluse Keskuse juhataja Marge Mardisalu-Kahar küll, et aastatel 2014-2020 on planeeritud idapartnerlusele 15 mld eurot, mis on numbrina senisest suurem, aga kui 6 aasta peale ära jagada, jääb ikkagi mäekõrguselt alla Venemaa poolt pakutavale. Lisaks viitas ta võimalikule EIB ja EBRD kaasamisele ELi poolt, aga see jättis pigem soovunelma kui kindla plaani mulje.

Üks huvitav moment samas vallas oli Mardisalu-Kahari poolt veel näide Moldova veinidele Euroopa turu avamise kohta, vastuseks Venemaa sanktsioonidele. Arvestades aga konkurentsi Euroopa veiniturul ja aega ning raha, mis on vajalik uue turu sissetöötamiseks, on raske uskuda, et ELi käik kompenseeriks Vene turu ärakukkumisest tekkinud kahju. Kuigi eks avatum juurdepääs ühisturule põhimõtteliselt ju on loogiline vastukäik Venemaa rahasüstidele, aga see on rohkem minu poolt juurdemõeldud mõte, mitte argument, millele Mardisalu-Kahar oleks tänases väitluses viidanud või toetunud.

Järgmisena tõi Mihkelson välja, et EL välispoliitika (sh suhted Venemaaga) on killustunud ja bürokraatlik. EL riikide avalikkus kas ei tea või ei toeta idasuunalist laienemisprotsessi ning ka idapartnerlusriikides pole avaliku arvamusega ELi suhtes lood just kiita. Lisaks on Euroopas lähenemas valimised ning Kreeka ja Itaalia eesistumised, nii et ida poole suunatud tähelepanu pole lähiajal väga loota. Ta pakkus, et idapartnerlus on heal juhul prioriteetide esikümne lõpus. Venemaale see-eest on integratsioon endise Nõukogude Liidu ruumis esmaoluline välispoliitiline eesmärk, mille väljundiks on jõuline töö Euraasia Liidu käivitamiseks 1. jaanuarist 2015. Asjaolu, mida Mihkelsoni sõnul pole EL oma välispoliitikas mingigi piisavusega arvestanud.

Mardisalu-Kahar möönis, et EL välispoliitika on komplitseeritud ja mitmekihiline, kuid pidas seda pigem tugevuseks. Kahjuks ei toonud ta ühtegi näidet ega selgitust, milles see tugevus avalduda võiks. Samuti oli ta sunnitud möönma, et idapartnerlust ja laienemist puudutav kommunikatsioon nii ELi sees kui partnerriikides on fragmenteeritud ja oluliste vajakajäämistega.

Kui eelöeldust tundub, et väitlus käsitles idapartnerlust kui või(s)tlust EL ja Venemaa vahel, siis tundub õigesti. Mõlema väitleja mõttemaailmas oli see vastandus hästi selge. Arvestades, et tegemist on Eesti diplomaatide ja välispoliitika kujundajatega, on see ka ilmselt mitte üksnes mõistetav, vaid pigem taotluslik.

Väitlust tervikuna hinnates ei seadnud Mihkelson kahtluse alla mitte idapartnerluse eesmärki, vaid kritiseeris senist poliitikat, tuues muuhulgas puudusena välja selle vähese paindlikkuse. Mardisalu-Kahar ei soostunud eriti senitehtut kaitsma ning tõmbas kohati ehk küüru liigagi selga. Ukraina otsuste kiiluvees on see emotsionaalselt ehk mõistetav, kuid Gruusia ja Moldova näitel oleks ilmselt ka selgeid argumente näitamaks idapartnerluse saavutatud edulugusid.

Selle asemel kordas Mardisalu-Kahar mitmel pool, et idapartnerlus on pikajaaline poliitika, mille tulemuslikkust hetkel ei saagi hinnata, kuid mis annab võimalused ja loob platvormi eduka koostöö loomiseks tulevikus. Samas hindas ta ise idapartnerluse kestvuseks 15-20 aastat, mille peale Mihkelsoni põhjendatud küsimus oli, et sellest 1/4 on juba läbi ja et kui siiani pole neid tulemusi olnud, siis millal see marjamaa kätte võiks jõuda.

Ühtlasi surus ta ristküsitluses Mardisalu-Kahari möönma nii seda, et Valgevenes pole idapartnerlusega soovitud eesmärke saavutatud kui ka seda, et Gruusias ja Moldovas on edasine areng kinni julgeolekuküsimuste kännu taga, milliste küsimustega idapartnerlus aga ei tegele. Nii et veidi patiseis.

Ühe huvitava kõrvalteemana kerkis korraks üles Eesti roll idapartnerluses, kuid siin olid mõlemad väitlejad ühte meelt, et Eestil saab ja peaks olema kujundav roll. Ma ühelt poolt küll mõistan, et Eesti välispoliitika kujundajad on häiritud sellest, et EL ei ole ühtne ja konkreetne suhetes Venemaaga, sest on ju ELi üks põhiargumente meie jaoks ühisturu kõrval just kaitsefaktor Venemaa vastu, ning et idapartnerlust nähakse võimalusena seda konkreetsust tekitada. Teiselt poolt aga tänase väitluse pinnalt tahaks küll küsida, et kas ikka on mõtet pürgida uppuva laeva tüürimeheks.

Lõpetuseks asus Mihkelson seisukohale, et 2014. aasta on idapartnerluse jaoks otsustav, kuna pärast Sotši OMi lõppu tuleb Venemaalt ilmselt Gruusiale ja Moldovale veel tugevam press peale. Süüria ja Ukraina edu on Putinile kõvasti enesekindlust andnud, nii et kui Sotšis ka kõik laabub, kaldun Mihkelsoni uskuma. Lisaks käivitub 2015. aastast Euraasia Liit. Ainsa lahendusvõimalusena nägi ta seda, et idapartnerluse riikidele tuleks individuaalse lähenemise alusel näidata kohe reaalset liitumisperspektiivi ning kiiresti teha konkreetseid samme, näiteks viisavabaduse ja kaubanduslepete näol.

Mardisalu-Kahar aga ei pidanud ELi tänast seisu arvestades liitumisperspektiivi pakkumist võimalikuks. Ta arvas, et oluline on keskenduda assotsieerumisprotsessile, et tuleb sõlmida vastavad lepped Gruusia ja Moldovaga ja otsida alternatiive liitumisele (majanduskoostöö vms). Mardisalu-Kahar lõpetas väitluse seisukohaga, et olemas on esimesed märgid, kuidas läbi praeguse kriisi muutub idapartnerlus tugevamaks.

Mihkelsongi sõnas, et ta näeb idapartnerlusel veel võimalust, aga tänast väitlust vaadates ei näe ma seal tõestust ei tugevnemise märkide kohta ega ka arvestatavat võimalust ELil Venemaale ja Euraasia Liidule vastu seista enamikus kõnealustes riikides.

Debatt valmis Postimehe, Eesti Väitlusseltsi ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse koostöös, olles kuues pikemast euroliidu-teemaliste väitluste sarjast.