Maidanile saabunud päiksekiired on märguanne magama minekuks. Hirm, et eriüksused Kiievi keskväljaku rahvast puhastavad, ootab järgmist ööd. Pole kahtlust, et järgmist rünnakul enam siidikindaid kätte ei tõmmata.
Silver Meikar: Ukraina ei ole veel surnud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolmapäeva varahommikul alanud eriüksuse rünnak kujunes veidramaks veidrate sündmuste reas. Kirsad libisemas jäätunud teel, surus Berkut rahvast barrikaadidest eemale ja nõudis protestijate poolt hõivatud linnavalitsuse ukse taga hoone vabastamist. Rahvas surus vastu, uksi ei avanud ja väljakult ära ei läinud.
Titanicu orkestrina seisti pealaval ja oldi valmis laulma niikaua, kuni kumminui viimase suu vaigistab. Dramaatilisust lisas kirikukellade kaja, mis justkui keskajal teavitas saabunud ohust ja kutsus rahvast linna kaitsma.
Ja rahvas tuli, tuhanded. Suuresti tänu sotsiaalmeediale, otseülekandele Maidanil toimuvast ja taksojuhtide pakutud tasuta transpordile. Kell 10 hommikul pakkis Berkut ennast kokku ja lahkus, võttes eelnevalt sõbralikult vastu taasavatud köökides valmistatud võileiva ning tee.
Tagantjärele võib muiates õlgu kehitada, kuid just sellel ööl oleks võinud kaduda rahumeelse lahenduse võimalus. Tundub, et Berkutile anti kaks üksteist välistavat käsku: vabastada protestijatest keskväljak ja vägivalda mitte kasutada. Viimane käsk oleks aga kadunud kohe, kui protestijad oleksid linnavalitsusse sisse saamist nõudvale Berkutile külma vee asemel molotovi kokteili visanud.
Rahumeelne lahendus eeldab poliitilist kokkulepet president Viktor Janukovitši ja opositsioonierakondade vahel ning just selles võtmes peaks otsima vastust, miks selline rünnak üldse korraldati. Mõlemad pooled soovivad enne laua taha istumist tugevdada läbirääkimise positsiooni ning võim vajas, et Berkutil oleks õnnestunud vägivalda kasutamata kas või osaliselt protestilaager kõrvaldada. Paradoksaalselt tugevnes hoopis protestijate moraalne ja reaalne võim.
Rünnak algas ju hetkel, kui teisel pool Atlandi ookeani jõudis 10. detsembri rahvusvaheline inimõiguste päev prime-time’i ning mida muud kui vaid väga teravat hukkamõistu Washingtonist oodata oli. Hommikul järgnes sarnane Euroopa liidrite reaktsioon.
Toetusest ja edukast kaitselahingust innustust saanud protestijad asusid tööle. Rünnaku ajal kõrvaldatud barrikaadide asemel on kerkinud võimsamad, üle kolme meetri kõrgused, okastraatidega kaunistatud liivakottidest, autokummidest ja euroalustest ehitatud müürid. Nende vahele kogunes pimeduse saabudes kordades rohkem protestijaid, kui nägin nädala eest. Meeleolu oli ülev.
Nii seisis vähemalt kakskümmend tuhat protestijat eile enne südaööd Maidanil, kuulates tasemel rock-kontserti ja jälgides kolmekorruselise maja suuruselt ekraanilt, kuidas Kiievi Dünamo jalgpallis Viini Rapidit nahutab. Kella neljaks hommikuks oli rahvaarv küll kolm-neli korda vähenenud, kuid seda võimsamalt kõlas iga täistund ühislaulmisele tulev Ukraina hümn:
Ще не вмерла Україна, ні слава, ні воля,
Ще нам, браття-українці, усміхнеться доля.
/…/
(Ei ole hukkunud veel Ukraina, ei ta hiilgus, ei vabadus,
meile, vennad ukrainlased, kord veel naeratab õnn.)
Jah, see melanhoolse viisi ja nukra alatooniga hümn võib kõlada optimistlikult. Ukraina pole kadunud niikaua, kuni inimesed on valmis oma õiguste eest seisma ka siis, kui oht viga saada on jätkuvalt reaalne.
Arvatavasti on aeg ümber hinnata Euromaidani potentsiaal. Küsimus ei ole ainult protestide püsimises ja rahvusvahelises toetuses, vaid ka selles, et mitmed mõjukad oligarhid on paati vahetamas. Seda kardab Janukovitši rohkem, kui tuhandeid Maidanil või Euroopa näpuviibutust.