Urmo Kübar

FOTO: Toomas Tatar

On äraütlemata hea, et äsjased süüdistused loomakaitsjate aadressil andsid ausatele inimestele netikommentaariumis võimaluse suu puhtaks rääkida. Ent üht-teist olulist jäi neilgi märkamata, leiab Urmo Kübar EMSL-ist, ja toob välja neli põhjust, miks peaksid inimesed vabaühendustele annetamisest hoiduma.

«MTÜ on ennekõike raha väljapumpamisühing nende tegelaste tasustamiseks,» kirjutas näiteks Herbert Postimehe veebiküljel. Teine tubli inimene, Küünik, lisas: «Olen seda alati rääkinud, et käige heategevusorganisatsioonidest suure kaarega mööda.» Väärt mõte oli pakkuda kolmandalgi, nimega Kindel: «Pigem annan poe juures kätt väristavale inimesele viieka, kui helistan mingile numbrile või topin raha kusagile kasti. Küll leidub koorijaid, kui on, keda koorida.»

Ent netikommentaarid vast ei võimalda teemasse minna kogu vajaliku sügavusega. Tehes ise juba aastaid igakuiseid väikeseid annetusi viiele olulisi probleeme lahendavale vabaühendusele, tooksin välja neli põhjust sellele teele sattumisest hoidumiseks. Kindlasti leiate neid veel.

1. Organisatsioon on mõttetu vahelüli annetaja ja abivajaja vahel

Kui ikka väga on vaja annetada, siis ainult otse abivajajale, seda teab iga mõtlev inimene. Kust üldse on tulnud idee, et on tarvis veel mingeid inimesi ja organisatsioone sinna vahele? Justkui nemad teaksid paremini, kellele, millal ja mida vaja läheb? Kah mul spetsialistid väljas! See on ju kõigile selge, et lastekodulaps vajab jõulude ajal kommi, milleks siia juurde veel mingeid targutajaid? Ja loomad suudavad end väga hästi ise aidata ning oma õiguste eest seista, «Kolumatsiski» oli selle kohta õpetlik lugu. No hea küll, ehk vajab veidi mõtlemist, kuidas täpselt see väärkoheldud koer otse talle annetatud raha loomaarstile viib, endale poest koeratoitu ostab, kehvale peremehele politsei kutsub või riigikogus loomade kaitseks vajaliku eelnõu algatab, aga ... küll kuidagi ikka saab. 

2. Osades heategevusorganisatsioonides saavad inimesed palka!

Olgu, Loomakaitse Selts vingerdas nüüd end ikka kuidagi välja, et annetusi ei ole palgarahaks kasutatud ning juhatuse töö eest neil keegi tasu ei saa, aga ikkagi – mingeid palkasid seal seltsis igatahes makstakse ja annetusi koguvad nad ka, järelikult kahtlane värk. Seega pane parem oma rahakott heaga taskusse tagasi! Kui sa kusagil mujal raha välja käid – poes, sööklas, juuksuris, arveid tasudes -, siis sellest ju ometi kellegi töötasusid ei maksta. Ja sina ju oma töö eest samuti palka ei saa. Miks siis järsku need MTÜ-inimesed on hakanud ennast nii eriliseks pidama, et ei olegi kõik valmis ilma rahata töötama? Täitsa segi kamminud ennast!

3. Ükskord annetasin ... kuhugi. Hiljem lugesin lehest, et sellega oli ... noh, ei mäletagi täpselt, aga igatahes mingi jama.

Väga õige – no kaua võib! Mäletad seda korda, kui ostsid poest soodushinnaga teesõela ja alles kodus said aru, et sul pole seda tegelikult üldse vaja? Pärast seda loobusid sa ju ka poodides käimisest, sest lõppeks on nad kõik ühesugused, tahavad sulle muudkui asju müüa ja sul pole mingit võimalust enne ostmist mõelda, mille eest sa raha välja annad.

4. Annetusi koguvate organisatsioonide kohta pole võimalik infot leida

On täiesti lubamatu, et oma reklaamidel teatab heategevusorganisatsioon tavaliselt ainult enda nime ning selle, mille jaoks ta raha kogub ja kuidas annetust teha. Hea küll, selle organisatsiooni koduleheküljelt saaks ju täpsemalt lugeda nende senise töö tulemuste kohta, aga kas sa oled nende meelest mingi Linnar Viik või, et peaksid internetist midagi vaatama? Guugeldamine? Helistamine? Kuulge, palun!

Kes nüüd tunneb tõsisemat huvi teema vastu, võiks Loomakaitse Seltsi kohta käivate küsimuste puhul lugeda seltsi eilset avaldust. Sellest, mis näitab (ja mis mitte) heategevusorganisatsiooni tulemuslikkust ning mõju, kirjutas suvel hea artikli Jaan Aps, inglise keele ja video armastajatel soovitan aga heita pilk Dan Pallotta TED-kõnele.