Marge Mardisalu-Kahar Eesti Idapartnerluse Keskus FOTO: Erakogu

Igal kriisil võib olla ka positiivne pool, nii võib ka idapartnerluspoliitika Ukraina ja Armeenia valusate otsuste läbi hoopis jõulisemaks muutuda, leiab Eesti Idapartnerluskeskuse juhataja Marge Mardisalu-Kahar tänase online-väitluse lõppsõnas.

Idapartnerluse näol on tegemist pikaajalise poliitikaga, mille eesmärgiks on soodustada nende riikide poliitilist assotsiatsiooni ja majanduslikku integratsiooni ELiga ning seeläbi aidata kaasa nende riikide muutumisele demokraatlikeks ning õigusriigi põhimõtteid järgivaiks.

Hr Mihkelson viitas oma vastustes mitmel korral, et vaja oleks individuaalseid tegevusprogramme idaparnterlusriikidele. Praegune raamistik võimaldab sellist lähenemist väga hästi ka teoks teha. Õigupoolest ongi ju diferentseeritud lähenemine üks idapartnerluspoliitika põhialuseid - kõikidele riikidele tuleb läheneda individuaalselt. Seda põhimõtet toetab omakorda nn «enam enama eest»-lähenemine: kes on edukam reformiagenda elluviimisel, see saab ka suuremat toetust EL poolt, seda nii poliitilistes suhetes kui ka finantstoetuse puhul.

Just individuaalne lähenemine peaks aitama kaasa sellele, et EL saaks maksimaalselt toetada neid, kes ise seda soovivad. Tähtis on ka viisadialoogide areng partnerriikidega – just inimestevaheliste suhete edasine areng võiks tuua pikas perspektiivis soovitud tulemusi. Samas annab see poliitika piisavalt vahendeid ka laiapõhjalisteks suheteks vähemambitsioonikatega. Olulist osa mängib siin ka idapartnerluse mitmepoolne mõõde, kus laua taga on kõik kuus partnerriiki.

Kaugemaks eesmärgiks peaks olema huvitatud partnerriikide sedavõrd tihe integratsioon ELiga, et edasine liikmelisus oleks vaid formaalsus. Kuid selle rajani jõudmiseks on vaja assotsiatsioonilepingud toimima saada, ehk siis kõigepealt allkirjastada. Seetõttu on ülimalt oluline Gruusia ja Moldova assotsiatsiooniprotsesside kindlustamine. Ning endiselt tuleb loota positiivset lahendust Ukraina puhul.

On selge, et viimaste kuude ja nädalate arengud ja just Venemaa poolne tegevus on toonud välja selle poliitika mitmed nõrkused ning kitsaskohad. Kindlasti pole aga põhjust idapartnerluspoliitikat läbikukkunuks nimetada. Igal kriisil võib olla ka positiivne pool, sest sealt väljujad muutuvad tihti tugevamaks. Ka EL idapartnerluspoliitika võib selle läbi hoopis ühtsemaks ning jõulisemaks muutuda. Esimesed märgid selles suunas on olemas.

Sellega on tänane online-väitlus lõppenud, jääb oodata veel kohtuniku hinnangut.

Debatt valmib Postimehe, Eesti Väitlusseltsi ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse koostöös, olles kuues pikemast euroliidu-teemaliste väitluste sarjast.