OECD korruptsioonivastase võitluse konsultant Dmytro Kotliar. FOTO: Andres Haabu

Andes käsu meeleavaldajad Kiievis taas jõuga laiali ajada, näitas Ukraina president Viktor Janukovõtš, millisena ta näeb dialoogi tema tagasiastumist nõudva opositsiooniga, märkis praegu Majanduskoostöö ja Arengu Orga­nisatsiooni (OECD) korruptsioonivastase võitluse konsultandina, aastatel 2005–2006 Ukraina asejustiitsministrina töötanud Dmytr­o Kotliar Postimehele.

Protestid vallandusid, kui Kiiev teatas otsusest mitte sõlmida ELiga assotsiatsioonilepingut, millel on enamiku ukrainlaste toetus. Pahameel on kasvanud aga ulatuslikumaks. Kas ukrainlased on tänavatel lepingu või millegi muu pärast?

21. novembril alanud protestid olid algselt tõesti Azarovi (Ukraina peaminister Mõkola Azarovi – toim) valitsuse otsuse vastu taganeda lepingust, mis röövis Ukrainalt võimaluse läheneda ELile ja selle standarditele. Valitsusel polnud selleks mingit õigust ning käsu selleks andis selgelt president Janukovõtš.

Meeleavaldused muutusid aga pärast seda, kui Maidanile kogunenud rahumeelsed meeleavaldajad, kelle seas oli ka palju noori, aeti ööl vastu 30. novembrit vägivaldselt laiali, kuigi nad ei avaldanud mingit vastupanu. Nüüd on protestid türannia, inimõigusrikkumiste ning lugupidamatuse vastu.

Inimesed mõistsid, et küsimus pole üksnes ajaloolise lepingu sõlmimises ELiga, vaid ka oma väärikuse kaitsmises ning õiguses elada demokraatlikus riigis, kus riik austab inimõigusi, kaitseb ja austab vabadusi, mitte ei riku neid. Euroopa on endiselt meeleavaldajate meeltes, kuid nüüd on rõhk euroopalikel väärtustel – vabadusel, õigusriigil ja demokraatial.

Võimud süüdistavad meeleavaldajaid riigipöördekatses, mis on väga tõsine süüdistus, arvestades, et vastasseis võib väga kergesti teravneda. Mis võib edasi juhtuda?

Seda on keeruline ennustada. Ööl vastu kolmapäeva jooksid mitu tuhat miilitsat, eriüksuslast ja siseväelast Maidanile tormi. Protestijad lõid rünnaku sangarlikult tagasi ning hoidsid Maidani. See juhtus öösel, ettekäändeks toodi kohtuotsus, kuigi seadus keelab öösiti kohtuotsuste täitmise.

Tasub märkida, et võimud andsid rünnakuks käsu, kui president Janukovõtš pidas läbirääkimisi ELi välispoliitika juhi Catherine Ashtoni ja USA asevälisministri Victoria Nulandiga, kes mõlemad jäid ööseks Kiievisse. See polnud näkku sülitamine üksnes ukrainlastele, vaid ka ELile ja USA-le. Nüüd on kõik stsenaariumid võimalikud, ka kõige halvemad.

Millised võimalused Janukovõtšil üldse on? Ta teeb näo, nagu poleks midagi juhtunud, kas ta üldse kardab, et riik on muutumas juhitamatuks?

Janukovõtš võib alustada läbirääkimisi, kuid selleks peab ta valitsuse laiali saatma, nõudma tõsiseltvõetava uurimise alustamist miilitsa vägivalla kohta ning tagama, et kõik meeleavaldustel osalemise eest kinni peetud inimesed vabastatakse.

Janukovõtš on viimase kolme aasta jooksul kehtestanud täieliku kontrolli kohtute ja prokuratuuri üle. Pole mingit kahtlust, et just tema andis käsu Tõmošenko (Ukraina ekspeaministri Julia Tõmošenko – toim) ja teiste opositsiooniliidrite arreteerimiseks ning süüdimõistmiseks, kuid ka osa vabastamiseks, kui see mahtus tema poliitilisse mänguplaani.

Venemaa võib Janukovõtšiga ju manipuleerida, kuid tal on riigiasutuste üle seni veel täielik võim. Ta on teatanud valmisolekust alustada kõnelusi, kutsudes kokku ka kolm ekspresidenti, kes on end aga ise diskrediteerinud ega esinda protestijaid. Andes käsu Maidan öösel jõuga puhastada, näitas ta, mida ta «dialoogi» all silmas peab.

Osa analüütikuid arvab, et Janukovõtš võib ohverdada peaminister Azarovi, kuid isegi kui ta seda teeb, ei rahulda see enam meeleavaldajaid, kes nõuavad ka Janukovõtši enda tagasiastumist. Kui tõenäoliseks peate te Azarovi vallandamist?

Azarovi ja eriti siseminister Zahhartšenko (Vitali Zahhartšenko – toim) vallandamine on esimene oluline samm, mis vähemalt looks võimaluse alustada läbirääkimisi. Tõsi, meeleavaldajad nõuavad Janukovõtši tagasiastumist, kuid paljud neist mõistavad, et see pole ilmselt reaalne.

Janukovõtš peab lõpetama salakõnelused Putiniga ja naasma Euroopa teele, andes selge lubaduse sõlmida assotsiatsioonileping. Kuid Janukovõtši iga käsk vägivaldseteks rünnakuteks meeleavaldajate vastu muudab läbirääkimised temaga üha keerulisemaks.

Väga varsti võib rahvas ise võimu haarata ning alternatiivsed võimustruktuurid luua. See poleks õiguslikult riigipööre, sest kõrgeim võim riigis kuulub ukraina rahvale ning kõik riigiasutused on mõeldud lihtsalt nende esindamiseks. Kui valitsus muutub laiemas plaanis rõhuvaks, on rahval õigus türannia kukutata.

Järgmine kord võib Janukovõtš ärgata selle peale, et meeleavaldajad jooksevad tormi tema Kiievi lähedal Mežigirjas asuvale eraresidentsile, mille Janukovõtš riigilt varastas ja mis nüüd tema perele kuulub. Ja siis on juba liiga hilja läbirääkimisteks.  

Kas Janukovõtšile on üldse võimalik mingit mõju avaldada?

Rahvusvahelisel kogukonnal on vaid üks hoob Janukovõtši mõjutamiseks. Deklaratsioonide ja kõnede aeg peaks olema lõppenud, sest neil pole mingit mõju. Mõju on ainult ähvardusel kehtestada sanktsioonid Janukovõtši, tema pere ja lähedaste liitlaste, näiteks oligarh Rinat Ahmetovi ning nende vara vastu Euroopas ja USAs.

Tuleks mõista, et Ukrainas pole võimul läänelikus mõttes tavalised poliitikud, isegi mitte korrumpeerunud poliitikud, keda võib leida ka Euroopas ja USAs, vaid endised kurjategijad. Nad tulid võimule ja palkasid oma maine puhtaks pesemiseks küll välismaalastest nõunikud, kuid nad tegutsevad endiselt kuritegelike seaduste järgi. Nad suudavad aru saada ainult siis, kui nad ise või nende pere huvid on ohus.

Ukrainal on tõsised majandusraskused ja räägitakse isegi riiki ähvardavast pankrotist. Janukovõtš võttis küll suhetes ELiga pausi, nagu Kreml soovis, kuid kas Venemaa võib Ukrainat endiselt majanduslikult karistada?

Venemaa kasutas Janukovõtši Euroo­past eemale hoidmiseks – eeldusel, et Janukovõtš selles suunas üldse kunagi liikuda kavatses – karmi ja küünilist majandussurvet, kuid Ukraina oleks majandusblokaadi üle elanud, nagu tegid Gruusia ja Moldova.

EL ja USA lubasid Vilniuse tippkohtumise eelõhtul märkimisväärset finantsabi, Ukraina rahvas oleks seda mõistnud ja raskusi trotsinud, et saavutada tõeline sõltumatus Venemaast ning lõimuda Euroopaga.

Kui Janukovõtš ja tema klann oleks piiranud kasvõi natuke majanduse röövimist korruptsiooni ja omakasu läbi, oleks neil olnud piisavalt raha kriis üle elada. Kuid see pole see, mida nad soovivad – on lihtsam saada finantsabi Putinilt, panna enamik sellest oma tasku ja siis loota, et IMF (Rahvusvaheline Valuutafond – toim) või EL annavad raha, et vältida maksejõuetu riigi teket keset Euroopat.

Kas Tõmošenko küsimuse lahendamise nõue assotsiatsioonilepingu sõlmimise tingimusena oli viga?

EL ei soovinud kaubelda ebaõiglaselt vangistatud opositsiooniliidri vabaduse üle, et Janukovõtš otsustaks lepingu sõlmida. Ja see oli õige otsus – ühe dokumendi allkirjastamine ei tähenda Janukovõtši-sugustele inimestele midagi, kokkuleppel on mõte ainult siis, kui seda kinnitavad tõelised sammud demokraatia poole või vähemalt püüd seda näidata. Viimasel hetkel oli EL valmis lepingu sõlmima isegi siis, kui Tõmošenkot ei vabastata. Seetõttu ei saa Janukovõtš väita, et süüdi on EL, sest kogu süü lasub temal endal.

Kas teie arvates on õigus neil, kes väidavad, et assotsiatsioonileping on nõrk, kuna selles ei mainita võimalust saada ELi liikmeks?

Üldiselt ma olen nõus, et EL tegi vea, kuna ei pannud lauale võimalikku liikmesust riikidele nagu Ukraina. See oleks võinud olla lubadus, millel on hulgaliselt tingimusi, ja see poleks pidanud juhtuma lähitulevikus, kuid sellel oleks olnud märkimisväärne mõju. Sellise võimaluse oleks pidanud välja ütlema juba 2005. aastal pärast oranži revolutsiooni.