Anvar Samost

FOTO: Peeter Langovits

Ligikaudu nädal tagasi ootas «Ringvaate» saatejuht Mark­o Reikop Toompea lossis ühe ukse taga, mikrofon käes, riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liiget Urve Tiidust, kes kohe pidi minema kultuuriministri ametivannet andma. «On teie elu juba kardinaalselt muutunud?» küsis Reikop.

«Riigikogu liikme töö on väga üksildane. Hästi palju pabereid peab lugema, hästi palju omaette toas endale asju selgeks tegema,» vastas Tiidus. Ei tea, kas keegi üldse pani seda valitsusse siirduva riigikogu liikme kokkuvõtlikku lauset tähele. Tiidus oli riigikogu liige kaks ja pool aastat. See pole küll väga pikk aeg, aga küllaldane, et oma ameti sisu ja vorm selgeks mõelda. Olen paariaastase vahega rääkinud kahe palju staažikama poliitikuga, kes on olnud ministrid ja seejärel taas riigikogusse tagasi pöördunud. Nende kirjeldus kahe rolli erinevustest kattus pea sõna-sõnalt ja kinnitab Tiiduse öeldut.

Ministri heaks töötab ka kõige väiksemas ministeeriumis pikaajalise kogemuse ning laialdaste (muuhulgas rahaliste) võimalustega struktuur. Võtame näiteks kultuuriministeeriumi: kantsler, viis asekantslerit osakondadega, ministri nõunik, ministri abi, Euroopa Liidu asjade nõunik, kolmest inimesest koosnev avalike suhete osakond, välissuhete osakond, kaks õigusnõunikku ja kaks õiguse peaspetsialisti, mitu referenti ja autojuhti. See kõik on loomulik ja vajalik, sest minister peab saama töö tehtud.

Nüüd vaatame, kellele ja millele saab toetuda riigikogu liige, kelle tegevus pole vähem tähtis. Aga siin ei olegi midagi vaadata – sisuliselt on saadik, välja arvatud juhatuse kolm liiget, üksi. Alatiste ja erikomisjonide juures töötavad mõned ametnikud, samuti on iga fraktsiooni juures tööl salgake poliitilisi nõunikke.

Kui saad esimest korda riigikogusse valituks ega ole just päris küüniline kaabakas, siis on sul värske rahvaesindajana hulk ideid ja plaane, mida sa tahad teoks teha, meenutas üks mainitud poliitikutest. Kohapeal, mõne kuu jooksul selgub, et praktiliselt kõik, alustades valijate kirjadele vastamisest ning lõpetades valitsusest tulevate eelnõude õigusliku analüüsiga, tuleb ise ära teha. Mõned löövad käega ja ei teegi õieti midagi peale selle, mida fraktsiooni juht ette ütleb.

Veel valulisem on kogemus, kui pikka aega valitsuses olnud poliitik maandub tagasi riigikokku. Muide, see seisab nüüd ees reformierakondlasel Rein Langil. Ei ole enam nõunikke, sekretäri, abilisi, avalike suhete nõustajaid, autojuhti. Kui aga riigikogu liikme tööd südamega võtta, siis pole seda sugugi vähem kui ministril, tõdes teine mainitud poliitik.

Meiega sarnastes riikides on parlamendi liikmel tavaliselt vähemalt üks abi, kes aitab dokumente koostada, kirjavahetust pidada, esindab suhtlemisel valijatega või nõustab põhitöös. On riike, kus iga rahvasaadiku heaks töötab terve büroo. Ka Eestis oleks juba 2011. aastast pidanud jõustuma riigikogu liikme staatuse seaduse peatükk 9, mis andnuks neile õiguse abiline palgata. See peatükk läks seadusest välja, kuna 2009. aastal ei julgenud saadikud üleüldise kärpimise taustal asjaga edasi minna – kokkuhoid kolm miljonit eurot aastas ehk tühine summa. Kindlasti aitas kaasa ajakirjanduse pea üksmeelselt ülikriitiline hoiak, nagu alati, kui riigikogu liikmete tasu päevakorrale tuleb.

Niisiis, erakonnad on odava populaarsuse nimel lasknud tekkida olukorral, kus tuhandete inimeste valitud riigikogu liikmed jäävad vastupidiselt põhiseaduse mõttele valitsuse ja tagatubade lükata-tõmmata. Veel paar valimistsüklit ja riigikogu meenutab praegust Tallinna volikogu, mille liikmed midagi ei otsusta ning keda üksikute eranditega keegi isegi ei tunne, valijad aga arutavad jälle, kuidas nende palka piirata.