Vallavanemad ja linnapead otsivad aasta lõpus meeleheitlikult hingi oma nimekirja. Iga hing toob algaval aastal maksutulu omavalitsuse kassasse. Täpsemalt öeldes on vaja teha registrikanne.
Andrus Karnau: kadunud hing
13. detsember 2013, 11:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seesugune hingede eest võitlemine on kahetsusväärne praktika, mis naeruvääristab nii rahvastikuregistrit kui ka maksupoliitikat, mis peaks andma tulu omavalitsusele, kelle territooriumil inimesed tegelikult elada ja tegutseda tahavad.
Jõelähtme vallavalitsusel on registribuss, mis rahvast püüab. Haapsalu linnavalitsus loosib registreerujate vahel välja sularaha – 276 eurot. Väidetavasti saaks selle raha eest terve aasta Tallinna ühistransporti kasutada.
Elukoht õiges omavalitsuses võib olla tähtis ka inimesele endale. Autode liikluskindlustus on väiksema rahvaarvuga maakonnas soodsam. Et saada laps lasteaeda või soovitud kooli, tuleb kasuks ka sissekirjutus õiges omavalitsuses. Aina enam tuleb ette, et inimesed on kolinud linnalähedasse valda, aga kool või lastesõim on ikka linnas. Et sinna koht saada, tuleks olla õiges registris.
Kala ujub sügavamale, inimene liigub sinna, kus parem. Ka keskvalitsus on näiteks kodualuse maa maksuvabastusega meelitanud inimesi registreerima end mitte tegelikku elukohta, vaid hoopis sinna, kus asub suurema maamaksuga kinnistu.
Juba viidatud Tallinna ühistransport on tasuta vaid õiges registris inimesele. Nii polegi ime, et rahvas otsib ka fiktiivseid võimalusi, et leida pealinnas nurgake, kuhu end sisse kirjutada. Kui ühe digiallkirja eest saab vastu 276 eurot, siis see polegi nii paha tehing.
Üha sagedamini käivad asjad nii, et inimene töötab ühes, elab teises ja omab näiteks suvekodu või muud kinnisvara kolmandas omavalitsuses. Elu pole enam ühe linna või valla keskne, mistõttu pole ka selge, kus sõidab inimene ühistranspordiga, kasutab teid või muid hüvesid, mille loomise ja korrashoidmise eest omavalitsused peavad seisma.
Seadus on paraku üles ehitatud nii, et enamasti elatakse ja töötatakse ühes vallas või linnas. Süsteem vajaks muutmist. Mõtlema peaks ka sellele, et paljud ettevõtted ei vaja enam suurt hulka tööjõudu. Aga infrastruktuuri vajab iga ettevõte. Kokkuvõttes uued ettevõtted küll tarbivad, kuid ei anna omavalitsuse kassasse tööjõumaksudena midagi tagasi. Pole ime, et vallavalitsused ei taha tuuleparkidest midagi kuulda – seal ei tööta ju ühtki inimest.
Omavalitsuste tulubaas vajaks seega reformimist, et poleks vaja enam korraldada naeruväärseid kampaaniaid.