Juhtkiri: töökolmnurk

Valitsus ja ametiühingud tõlgendavad poliitilise streigi keeldu erinevalt

Ametiühingud on valitsuse peale ärritunud: eelmisel nädalal kooskõlastamisele läinud eelnõu keelab poliitilise streigi, kuid mida selle all täpselt silmas peetakse, jätab liiga palju tõlgendamisruumi. Nende hinnangul võib töökatkestuse keelamine juhul, kui sellega tahetakse mõjutada täidesaatvat või seadusandlikku võimu, tähendada ka vaata et igasuguse streikimise keelamist.

Ametiühingute keskliidu juht Peep Peterson ei kõhkle seda nimetamast kurioosumiks ja põhjakoreastamiseks.

Valitsus vastab sotsiaalminister Taavi Rõivase suu läbi, et ametiühingute tõlgendus erineb suuresti sellest, mida silmas sai peetud, ning õigus streikida oma töötingimuste parandamiseks jääb kõigile alles.

Tööandjad tahaksid aga hoopis, et kaoks toetusstreigi võimalus, sest miks peaksid ühed ettevõtjad kannatama teiste ettevõtete töötülide pärast. Selle on aga eelnõu alles jätnud.

Nagu tööturu poolte vaidluses ikka, meenuvad taas luik, haug ja vähk vene valmimeistri Krõlovi loomingust, ometi tekitab poliitilise streigi määratlus, keelustamine ja asjaosaliste reaktsioon sellele mitu mõtet.

Hea küll, võtkem sotsiaalministrit sõnast, et näiteks õpetajate õigus streikida töötingimuste ja palga parandamiseks jääb. Õpetajate palgaraha tuleb riigi ja kohaliku omavalitsuse eelarvest, mille parlament ja volikogu kinnitavad. Oletame, et õpetajad pole sellega rahul, sest raha, mida nemad palgatõusuks plaanisid, eelarves ei ole või on seda vähem. Kas nad siis tohivad streikida – töötüli see on, kuid otsused tegid riik ja omavalitsus?

Ametiühingute väljendi peale tuleb aga märkida, et streigiõiguse kasutamine pole Eestis nii levinud, et segaselt määratletud poliitilise streigi keelamist põhjakoreastamiseks nimetada. Tõsi, streikinud on arstid ja õpetajad ehk need töötajad, kes võivad olla täiesti kindlad, et neil on avalik toetus, ning transporditöötajad, kellel on tugev ametiühing, mille kauaaegne juht praegune ametiühingute keskliidu liidergi on olnud. Ent kui välja arvata juba toodud näited, siis kui palju poliitilise iseloomuga, valitsust kritiseerivaid streike Eestis on korraldatud? Kas suukorvistamine selle eelnõu abil on ikka täiesti tõsiselt võetav oht?

Eelnõu teisiti tõlgendades võiks oletada, et valitsuse eesmärk on hoopis mõjutada töötüli pooli omavahel rohkem läbi rääkima ja vältida nii olukorda, kus tööandja ütleb palganõudmiste peale, et mis nüüd meie, raha tuleb ju maksudest, küsige valitsuselt. Seda argumenti sai kuulda nii õpetajate kui arstide streigi ajal, kuid see ei vii ühtegi töötüli lahenduseni. Viimselt on see siiski tööandja, kes palga määrab, mitte valitsus.

Ent on ka täiesti selge, et kui seaduseelnõus on mõiste, mida asjaosalised nii erinevalt tõlgendavad, siis tuleb selle sõnastuses uuesti kokku leppida.