Ukraina ja Armeenia otsused näitavad euroliidu idapartnerluse läbikukkumist, leiab tänases online-väitluses riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson. Eesti Idapartnerluse keskuse juhataja Marge Mardisalu-Kahar kaitseb vastupidist seisukohta.
Lugege mõlema poole avakõnet ning esitage loo kommentaariumisse küsimusi - paremad neist esitatakse väitlejatele debati teises osas ehk ristküsitluses!
MARKO MIHKELSONI AVAKÕNE
Ukraina ja Armeenia otsused näitavad euroliidu idapartnerluse ebaõnnestumist
Armeenia septembrikuine otsus ühineda Venemaa juhitud tolliliiduga ja Ukraina novembrikuine otsus peatada assotsiatsioonileppe allakirjutamine Euroopa Liiduga viitavad senise idapartnerluspoliitika ebaõnnestumisele ning muutuste vajalikkusele. Lisaks on Valgevene juba Vene tolliliidu liige ning Aserbaidžaani huvitab suhetes Euroopa Liiduga eeskätt koostöö energiajulgeoleku vallas. Moldova ja Gruusia edulood on haavatavad nii sisepoliitilise ebastabiilsuse kui külmutatud konfliktide tõttu.
Poola ja Rootsi initsiatiivil 2009. aastal ellukutsutud idapartnerlus on olnud vajalikuks edasiarenduseks Euroopa Liidu naabruspoliitikas. Seatud eesmärgid – õigusriigi põhimõtteid järgiva valitsemistava juurutamine Nõukogude ikkest vabanenud Ida-Euroopa riikides koos majandusliku arengu toetamise ja energiajulgeoleku tugevdamisega on strateegilise tähtusega kogu Euroopa tulevikule, sealhulgas ka meie julgeolekule.
Kahjuks on sellel poliitikal algusest peale olnud mitmeid tegureid, mis on takistanud strateegilise eesmärgi saavutamist. Toon välja neli peamist põhjust, miks minu arvates on senine idapartnerluspoliitika ebaõnnestunud.
Esiteks on idapartnerluse riigid teineteisest piisavalt erinevad nii suuruse (Ukraina ja teised) kui ajaloolis-kultuurilise tausta poolest, et neid raamistada ühise poliitika ja tegevuste rahastamisega. Viimased vahendid on olnud pigem sümboolsed, mis pole vastavuses ühenduse seatud strateegilise eesmärgiga. Kui Euroopa Liit on viimase kolme aastaga kulutanud idapartnerlusele 2,5 miljardit eurot, siis ainuüksi Moldova gaasivõlg Venemaale on 3 miljardit ning Venemaa iga-aastane abi Valgevenele 10 miljardit eurot.
Teiseks pole Euroopa Liit olnud valmis pakkuma Euroopasse kuuluvatele idapartneritele liitumisperspektiivi. Arusaadavalt oleks see täna pigem küll teoreetiline, kuid siiski täiesti legaalne ja Kopenhaageni kriteeriumitele vastav tulevikuvõimalus. Miks on Ukraina kehvem kui Türgi? Tänane olukord on pool lahendust, mis võib teatud hetkel oluliselt mõjutada välispoliitilisi otsuseid ning ka elanikkonna meelsust nimetatud riikides.
Kolmandaks on Euroopa Liidu välispoliitika kohati liigselt bürokratiseerunud, mis takistab sõnastada ja seejärel ka saavutada strateegilisi eesmärke kogu tervikpildis. Euroopa Liidul puudub siin selge liider ehk poliitiline raskekahur. Poliitika hajub liikmesriikide kooris ning kokku lepitakse alati vähimas võimalikus. Nii kardab Euroopa idapartnerluses nullsummamängu, mille on Venemaa peale surunud. Aga meil tuleb mõista, et Moskva peab jätkuvalt Nõukogude impeeriumi lagunemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Euraasia Liidu rajamine on seetõttu president Putini üks tähtsamaid prioriteete.
Neljandaks ei ole Euroopa Liidul jätkuvalt järjekindlat ning ühishuvisid arvestavat poliitikat Venemaa suunal. Vabade ja õigusriigi põhimõtteid järgivate riikide naabrus ei saa olla moderniseerumist taotlevale Venemaale ohuks. Euroopa Liit surub küll Ukrainat Tõmošenko küsimuses, kuid on Venemaa suunal vaiki Magnitski teemadel.
MARGE MARDISALU-KAHARI AVAKÕNE
Idapartnerlus sai vaid tagasilöögi pikal teel
Raske on täna tõsimeelselt väita, et EL idapartnerluspoliitika on olnud väga edukas. Ometi ei anna see alust nimetada idapartnerlust läbikukkunuks, pigem on tegemist tagasilöögiga pikal teel. Enam kui neli aastat tagasi käivitatud poliitika peamised instrumendid EL-partnerriikide kahe- ja mitmepoolseks koostööks on paigas.
See arsenal peaks andma võimalused nii ambitsioonikamate riikide sügavamaks integratsiooniks ELiga kui vähemambitsioonikate sidumiseks. 15-20 aasta pärast on see poliitika end võib-olla ammendanud, kuid praegu, väidan ma, annab see instrument paindlikud võimalused EL idapartnerite vaheliste suhete korraldamiseks.
Ukraina otsus assotsiatsioonilepingu allkirjastamine peatada oli väga suur pettumus, seda ennekõike Ukraina rahvale. Need kümned tuhanded Maidanil näitavad, et ukrainlased võtavad seda väga-väga tõsiselt. Oluline on praeguses olukorras mitte unustada kahte edukat riiki – Moldovat ja Gruusiat. Nendegi teele võib veel mitmeid karisid tekkida ning EL peaks neil aitama neid ületada.
Idapartnerluse näol on tegemist pikaajalise poliitikaga, mille tulemusi võime adekvaatselt hinnata alles aastate pärast. Kuid praegu on loomulikult täiesti keskne selle poliitika võimalikult edukas toimima saamine. Kindlasti on vaja edasise edu tagamiseks ka EL poolt sügavamat analüüsi kujunenud olukorra üle, aga ka vaadet edasiste võimaluste kohta idapartnerlust tugevdada.
Väidet, et idapartnerlusriigid on liiga erinevad ühte patta panemiseks, tuleks vaadelda laiemas naabruspoliitika kontekstis. Idapartnerlus on EL naabruspoliitika, mis ühendab nii ida- kui lõunanaabreid, eraldiseisev mõõde.
Naabruspoliitika ühendab väga erineva kultuuritausta ja suurusega riike. Mis puudutab rahastust, siis väidan, et viimane on siiski üsna märkimisväärne, Moldova nt on üks suuremaid per capita toetuse saajaid. Lisaks uue naabruspoliitika instrumendi (2014-2020) üle 15-miljardilise panuse nii ida- kui lõunanaabritele kokku, on EL aktiivselt teinud omalt poolt tööd, kaasamaks rahvusvahelisi finantsasutusi nagu EIB ja EBRD. Eraldi küsimus on, miks peaks EL omalt poolt maksma kinni Venemaa poolt tekitatud kahju?
Tuleb nõustuda väitega, et tingimusliku liitumisperspektiivi puudumine on üks idapartnerluspoliitika puudusi. Idapartnerluse ambitioonikuse tõstmiseks on välja pakutud ka muid erinevaid võimalusi, nagu ühise majandsupiirkonna loomine või liikmelisuse vahepealsed variandid. Seni tuleb aga töötada reaalsuses, kus 28 liikmesriigist koosnev EL, pärsitud majanduskriisist ning laienemisväsimusest, ei suuda liitumisperspektiivis kokku leppida. Oluline on keskenduda assotsiatsiooniprotsessile. Vaatlejad on osundanud, et idapartneritele pakutavad lepingud on isegi ambitsioonikamad kui nt Balkani riikide omaaegsed analoogid. Puudu on vaid liikmelisusperspektiiv.
Kasulik on ka võrdlus 2004 laienejate, sh Eestiga, kelle puhul rõhutatakse, et olulisem kui liitumisperspektiiv oli nende riikide sügav veendumus valitud tee ainuõigsuses ning riikide endi pühendumus reformidele. Sellist pühendumist on kinnitanud ka kaks idapartnerluse edulugu – Moldova ja Gruusia.
Väiteid, et EL välispoliitika on liiga bürokraatlik ning et ELil puudub võimekus ühtset Vene-poliitikat ajada, tuleks vaadelda laiemas kontekstis kui idapartnerlus. Küsimus on üldises EL võimekuses ühist välispoliitikat ajada.
Ühe idapartnerluse-teemalise, juba veidi folklooriks muutunud ütluse kohaselt teeb Venemaa pakkumise, millest ei saa keelduda ning EL teeb pakkumise, millest ei saada aru. EL poolne poliitika on tõepoolest väga kompleksne ning mitmekihiline, erinevaid sektoreid ning ühiskonna segmente kaasav. Kuid ma usun, et see on pikemaajalises perspektiivis pigem selle poliitika tugevus. Mis on aga selge – EL peab senisest märksa efektiivsemalt oma sõnumeid ja eesmärke kommunikeerima. Venesuhetega haakuvalt on oluline, et EL kasutaks ära kõik võimalused Venemaa majandusmeetmetest tuleneva kahju tasakaalustamiseks. Ühe positiivse näitena olgu nimetatud Moldova veinidele EL turule ligipääsu võimaldamine veel enne EL-Moldova lepingu jõustumist.
MARKO MIHKELSONI VASTULAUSE (lisatud kell 10.30)
Idapartnerluspoliitika senisel kujul töötaks siis, kui poleks suurt dünaamikat rahvusvahelistes suhetes, sealhulgas Euraasia Liitu rajava Venemaa kasvavat survet. Pikaajaline siht on hea, kuid muutuste surve juures puudub piisav paindlikkus.
Idapartnerluse ja laiemalt ühenduse välispoliitika nõrkuseks ongi pikajaliste instrumentide kindlaksmääramine, mis täiel määral ei arvesta ettetulevate muutustega.
Nii ei ole Euroopa Liidu välisministrid suutnud siiani idapartnerluspoliitikast rääkides läbi analüüsida Euraasia Liidu teema ning selle mõjurid ühenduse tulevikule. Seda tegemata on aga raske ka poliitilisi otsuseid teha või senist programmi korrigeerida.
Euroopa Liit ei pea kindlasti kinni maksma Venemaa tekitatud kahju, kuid võrreldes näiteks Balti riikidega tuleb silmas pidada oluliselt suurema panusega. Iseasi on küsimus, kas eriti Euroopa suurriigid on selleks valmis. Euroopa Liidu enda sisemised probleemid ning atraktiivsuse vähenemine pole idapartnerlusele kindlasti kasuks tulnud.
Debatt valmib Postimehe, Eesti Väitlusseltsi ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse koostöös, olles kuues pikemast euroliidu-teemaliste väitluste sarjast.