Viktor Turkin

FOTO: Erakogu

Vandeadvokaat Viktor Turkin kirjutab Postimehe arvamusportaalis riigi suutmatusest tagada kohtulahendite täitmist üle-euroopalises plaanis, Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite näidetel.

Lugupeetud kolleeg Leon Glikman avaldas 10.04.2012 Postimehes arvamusartikli peakirjaga «Häbistamine kogu Euroopa ees». Euroopa ees häbistamisest, ainult et teises õigusvaldkonnas, räägib ka käesolev artikkel, mida võib pidada allakirjutanu poolt 07.05.2013 Postimehes avaldatud artikli «Lastekaitse – kellele ja milleks?» mõtteliseks järjeks. Selles artiklis kirjeldasin juhtumit, kus kohus oli langetanud küll otsuse lapsega suhtlemise korra kohta, ent ema keeldus seda täitmast ning ei Eesti lastekaitsjad ega kohtutäiturid polnud suutnud teda selleks sundida.

Kohtutäituril on õigusemõistmise tulemi tagamise, mitte aga kasvatuslik funktsioon. Suhtluskorra lahendite täitmisel on  esmatähtis just sisuline lastekaitsetöö, mida kohtutäiturilt pole võimalik parimagi tahtmise juures eeldada ega nõuda. Küll on sellega õigustatud ning kohustatud tegelema eestkosteasutuse lastekaitsetöötajad, sõltumata sellest, kas meeleheitel vanem on nende poole pöördunud või on teave vanema õiguste kuritarvitamisest teise vanema poolt jõudnud nendeni muude allikate kaudu.

Kohtutäiturite õiguslikud võimalused, erialastest teadmistest rääkimata, on suhtlemiskorra lahendite täitmisel ülimalt piiratud. Käesoleval ajal käib isegi õiguslik vaidlus küsimuses, kas kohtutäituril on seadust eirava vanema mõjutamiseks õigus määrata sunniraha või mitte, mitu aastat kestnud kohtuvaidlus selles küsimuses on jõudnud Riigikohtu üldkogusse. Kuna käimasolevast vaidlustusest tulenevalt on küsitav antud asjas uusi sunnirahasid määrata, on selge, et tuleb kasutada seaduses toodud alternatiivseid meetmeid: esmajoones intensiivistada juhtumipõhist lastekaitsetööd, vajadusel paigutada laps enne suhtlemispäeva algust hooldusasutusse ning - muude võimaluste luhtumisel - kasutada kohtulahendit eirava vanema suhtes jõudu.

Kõigest eelnevast on korduvalt räägitud eestkosteasutuse töötajatega. Üks kummalisemaid  põhiargumente, millega eestkosteasutus oma tegevu(setu)st õigustab on järgmine: üldsuse tähelepanu ihkav lapse ema kirjutavat nende peale kõikvõimalikele instantsidele järjepidevalt kaebusi; juhul, kui nad alustaksid sisulise lastekaitsetööga, võib eeldada kaebustetulva suurenemist, mis omakorda suurendab lastekaitse töökoormust kaebuste vastamise näol. Samas on eestkosteasutus keeldunud kohtutäiturile osutamast kaasabi seadusega lubatud täitemenetluse abinõu – lapse ajutise paigutamise hooldusasutusse suhtlemise tagamiseks – teostamiseks ning sisuliselt väljendanud seisukohta, et suhtluskorra kohtulahendite täitmine ongi teisele vanemale vabatahtlik (st. jõu kasutamine äärmusliku meetmena polevat ei võimalik ega seaduspärane).

Olukord, kus avalikku võimu teostav institutsioon põhjendab oma tegevusetust paanilise hirmuga õiguserikkuja võimalike kaebuste ees, on siinkirjutaja praktikas midagi esmakordset. Käesolevaks ajaks on isa ja 6-aastase lapse suhtluspaus olnud 27 kuud (!) ning arengupuudega last sunnitakse oma isaks nimetama hoopis teist meest (ema uut abikaasat). Eeltoodu põhjal võib teha järelduse, et Eesti õigusmaastikule on ilmunud kohtulahend, mille täitmine sõltub vaid kohustatud poole heast tahtest ning mis pole tagatud riigi sunnijõuga. Siinkirjutaja on seisukohal, et kõnesoleva juhtumi aastaid kestnud negatiivne areng on piisav kohtulahendi täitmiseks jõu abil.

Oma seisukohtade põhjenduseks toob siinkirjutaja kolm ilmekat näidet Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) mõne aasta tagustest lahenditest.  Eelviidatud arvamusloo aluseks olnud ning Eestis laiemat kõlapinda tekitanud kohtuasjaga sarnaneb oma tehioludelt kõige enam neist esimene (välismaalasest isa, rahuvusvahelise lapseröövi toimepannud ema, autistlike kalduvustega laps, suhtlupaus 20 kuud jne.)

1. Macready vs. Tšehhi Vabariik. Nimetatud lahendis esitas avaldaja (lapse isa, USA kodanik)  kaebuse seoses Tšehhi ametivõimude tegevusetusega  tagada talle lapsega suhtlemine.  EIK nõustus avaldajaga ning tegi ülevaate mitmetest meetmetest, mida ametivõimud oleksid pidanud kaaluma – sotsiaalteenistuste või lapse psühhiaatri kaasamine probleemi lahendamisesse ning äärmuslikult jõu kasutamine ema vastu lapse ja avaldaja suhtlemise tagamiseks. Ametivõimud seda ei teinud ning 20 kuu jooksul ei saanud avaldaja lapsega suhelda – aeg asus määrama küsimust, mida tulnuks lahendada õiguslikult. EIK määras avaldajale mittevaralise kahju eest hüvitise 15 000 eurot ning 5000 eurot menetluskulude katteks.

2. Z. vs. Poola. Avaldaja lahutas abielu ning talle anti kohtuotsusega tütre külastamise õigus. Avaldaja endine abikaasa tegi takistusi tütrega suhtlemisele ning ametiisikud ei suutnud tagada külastusõiguse realiseerumist. EIK kordas oma õiguskäsitlust lapse külastusõiguse täitmisega seotud küsimustes. Suhted vanemate ja laste vahel on konventsiooni kaitsealas ning ametiisikud peavad tegutsema kiirelt ja hoolsalt, kasutamaks kõiki  võimalusi külastusõiguse tagamiseks.  Kiire tegutsemise kohustus tuleneb sellest, et lapse ja vanemate suhetes mängib aeg sageli otsustavat rolli, määratledes de facto kohtu otsustuspädevuses oleva küsimuse. Avaldaja tegutses ise äärmise hoolsusega ning kasutas kõiki vahendeid, taotlemaks ametiisikute sekkumist külastusõiguse tagamiseks. Ametivõimud aga hoidusid jõu kasutamisest ning püüdsid kasutada vahendeid, mis osutusid ebaefektiivseteks. Kõik suhtluskorraga seonduvad kaebused tuleb lahendada äärmise kiirusega. Vanematevahelise koostöö puudumine ei saa olla argument ametivõimude tegevusetuse õigustamisel. Avaldaja kaotas püsiva kontakti oma tütrega just ametivõimude ebatõhusa tegevuse tõttu. EIK märkis, et Poola Ülemkohtu 28.08.2008 otsuses anti suunis, mille kohaselt koostööst keelduva lapsevanema suhtes tuleb kasutada jõudu selleks, et täita kohtuotsusega määratud lapsega suhtlemise korda. EIK määras avaldajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot.

3. Dabrowska vs. Poola. Selles kohtuasjas toonitas avaldaja, et senised kohtulahendid on olnud illusoorsed ning tema emotsionaalne side lapsega on jäädavalt lõhutud võimude ning endise abikaasa tegevuse tõttu.  Kohus viitas varasematele lahenditele, et riigi kohustus on tagada lapsevanemale selliste meetemete rakendamine, mis võimaldab vanemal elada koos lapsega. EIK märkis, et aeg omandab lastega seotud küsimustes erilise kaalu, kuna menetluslikud viivitused võivad kaasa tuua asja de facto otsustamise erinevalt kohtute otsustest. Kuid aeg ei tohi saada määravaks lapse ja vanemate suhete tuleviku kujundamisel. Konkreetses kohtuasjas leidis EIK et võimud ei olnud tegutsenud piisava tõhususega. Kuigi jõu kasutamine kohtuotsust mittetäitva vanema suhtes lapse juuresolekul pole soovitav, ei saa seda ka välistada. EIK määras avaldajale 10 000 euro suuruse hüvitise mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Eeltoodud EIK lahendite valguses (sarnaseid seisukohti kohtab EIK andmebaasis veelgi ning valdavalt on tegu just vähemarenenud õigus- ja sotsiaalsüsteemiga Kesk- ja Ida Euroopa riikidega) on ilmne et ka Eesti kohtutel puudub märkimisväärne võimalus keelduda jõu kasutamise lubamisest olukorras, kus vanema ja lapse vaheline suhtluspaus on veninud teise vanema pahatahtliku tegevuse tulemusel  aastatepikkuseks ning muud ja leebemad meetmed  pole soovitud tulemusi andnud. Suutmatus esmapilgul lihtsate ning enesestmõistetavate suhtluskorra lahendite reaalset toimimist tagada seab avalikkuse pilkealuseks kogu riigi õigussüsteemi ning haldussuutlikkuse ning annab diskrimineeritavale vanemale head võimalused riigivastutuse seaduse alusel nõuete esitamiseks (väljamõistetud summad on EIK praktikas olnud suhteliselt arvestatava suurusega). Esmaseks kannatajaks osutub siin aga eelkooliealine laps kelle suhe teise vanemaga on võimude tegevusetuse tõttu olulises osas lõhutud.