Suurem osa jalgpallifännidest on kursis, et jalgpalli MMi ümbritsevad korporatsioonide ärihuvid, kuid see ei saa ega tohi olla põhjendus jalgpalli MMi näitamisest loobumiseks, leiab MTÜ Jalgpallihaigla juht Mari-Helene Kaber.
Mari-Helene Kaber: orjastav jalgpall?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Priit Pulleritsu 6. detsembri Postimehes ilmunud arvamuslugu «Orjastav jalgpall» pahandas paljusid jalgpallisõpru väitega, et meid on justkui ärihuvide nimel lõa otsa tõmmatud ning et korporatsioonid on meis tekitanud «kirglikult sõgeda tunde», et me tahamegi jalgpalli vaadata.
Küllap inimene, keda jalgpall ei huvita, võibki asjale nõnda vaadata, kuid kas seda peab tingimata kirjutama eeldatavalt laia silmaringiga ja neutraalsust taotlev ajakirjanik? Sarnaselt võiks siis ju öelda, et raamatu-, korvpalli- või veinisõbrad on ka kellegi lõa otsas.
Jäädes siiski jalgpalli juurde, tuleb tänada autorit valguse heitmise eest FIFA, EBU ja korporatsioonide huvide tagatuppa. Ka minul oli tahtmine peale David Yallopi raamatu «How they Stole the Game» lugemist, mis neidsamu tagatubasid väga põhjalikult näitas, minna FIFAsse korda majja lööma.
Ning suurem osa jalgpallifännidest on selle kurva teemaga kursis. Kuid see ei saa ega tohi olla põhjendus jalgpalli MMi näitamisest loobumiseks.
Laskumata detailidesse, kui kulukaks läheks MMi mittenäitamine ERRile, räägiksin pigem jalgpallisõpradest, keda väga ebaviisakalt rumala lambakarjana kujutatakse.
Kui väljastpoolt vaadatuna võib näida, et jalgpallifännid on mingi homogeenne grupp, kellel on üks välimus, üks arvamus ja ainult üks huvi, siis tegelikkus on sellest kaugel. Jalgpallifänne ühendab tõesti üks asi ja selleks on jalgpall. Fänni sugu, vanus ega poliitilised vaated ei ole sugugi olulised.
Samuti toovad mängud kokku inimesed erinevatelt erialadelt. Näiteks koondise mängudel näeb kõrvuti veoki- ja firmajuhti, pankurit ja puuseppa, kokka ja koolilast. Jalgpallisõbrad on sarnane meeskond nagu too, mida nad ekraanilt või tribüünilt vaatama on tulnud.
Jah, me oleme «lõa otsas», kuid selleks ahelaks on meeskonnamäng nimega jalgpall. Mitte aga korporatsioonide reklaamid või kellegi osavad manipulatsioonid. Sellise arvamuse väljendamine solvab ilusat mängu.
Jalgpallivõõrale selgituseks – ilus mäng on hellitusnimi, mille jalgpall teenitult on saanud. Me ei vaata reklaame, vaid maailmatasemel mänge, mis põimivad individuaalse andekuse meeskonnatööga.
Viimasena puudutaksin põgusalt ka kanalit, mis MMi või üldse jalgpalli võiks inimesteni edastada.
Vaadates 2010. aasta MMi vaatajareitinguid (EMORi uuring), siis alagrupi ja 1/8 finaalide vaadatavus oli üheksa esikahekümnesse jõudnud mängu peale kokku ligi 1,1 miljonit. Iga mängu vaatas üle 110 000 inimese ehk pea iga kümnes Eesti elanik.
Kui see ei ole suur huvi, siis ma tõesti ei tea, mis on.