Raul Kalev: vähem õnnetuid kassapidajaid

Raul Kalev Foto: Postimees.ee

Inimesed on väsinud sellest, et poes käies tuleb pidevalt näha morne ja eluga rahulolematuid teenindajaid. Kui poeketid vähegi tahaksid, on selle vastu olemas inimlik lahendus, pakub Raul Kalev Postimehe arvamusportaalis.

Iga kord kui ma mõne toidupoe looklevas kassas seisan, mängin mõttes seda mängu: kas täna on õpilane või ei ole. Pooltel kordadel on õpilane. Pea igas poes. Aeglane, õnnetu olemisega õpilane. Mõnega olen ka juttu teinud, et kuidas uus amet tundub jne. Naeratavad kohmetult, muigavad nukralt, manavad siis pähe ametliku keepsmaili ja teatavad, et on väga rahul. Et millega siis rahul, uurin taktitundetult edasi. Vaikus. Järgmine klient, palun!

Mitte ammu kurtis ühe suure toidupoe juht, et võiks välja mõelda, kuidas tõsta kassapidaja ameti prestiiži ühiskonnas. Noh, et teeks mingi vinge kampaania, vms. Et millegipärast ei taha inimesed selle 300-400 eurose netopalga peale tormi joosta, kuigi soe ruum ja katus peakohal. Kuulasin seda juttu ja muigasin vaikides. Eks ta jah, vähevõitu ole, kui korterikulud 200 kandis ja mõni titt veel kodus süüa mangumas.

Mis toimub poodides tegelikult

Paljud kassiiridele kaasatundjad ei tea tegelikult pooli asjugi. Ei tea näiteks, et mõni kaubakett töö- ja rahanäljas inimesi kutsesobivuse testimise tähe alla mitmeks päevaks tasuta palkab ja siis sobimatusest teatades tagasi töötute laintesse heidab.

Ei teata ka supermarketite raamatupidamisosakondade, kiirlaenufirmade ja kohtutäiturite siseinfot. Igas endast lugupidavas kaupluses on nimelt üks või mitu paksu kausta, kust raamatupidajad palga väljamaksmise eel näpuga järge veavad ja niigi elllujäämistahtega võitleva kassiiri palganatukesest tubli poole kinni peavad ja täituritele edastavad. Mis teha, ise olid lollid, et ahvatleva laenu õnge läksid, lohutavad raamatupidajad end. Ühe kaupluse juhi sõnul on neil rohkem tööl neid, kellelt raha maha arvatakse, kui neid, kellelt ei arvata.

Kuid ei saa väita, et kassapidajate mured tööandjatele üldse korda ei lähe. Rimi uus juht alustas kohe esimesel tööpäeval lennukalt ja andis meedias laia kaarega teada, et tal on idee, kuidas klienditeenindajaid, kassiire ja müüjaid motiveerida.

Ta teatas, et kauplus üritab klienditeenindajatele pakkuda lisaks palgale ka muid hüvesid nagu juhi motiveerimine, boonuste pakett, positiivne töökeskkond ja madalam toidukauba hind. Veel nägi Rimi tippjuhi revolutsioonihõnguline plaan ette, et õhtusel ja varahommikusel ajal ning nädalavahetusel töötamise eest tuleks maksta palgalisa. Muljetavaldav.

Ma ei tea muidugi, mis oli selliste sõnumite eesmärk, kuid mind isiklikult ei aja selline iroonia enam ammu naerma. Samuti ei veena mind Prisma Peremarketi ja nende konkurentide pidevad laienemisjutud, mille tõttu raha inimväärsete palkade maksmiseks pole.

Olen veendunud, et oma 200 miljoni eurose aastakäibe juures võiks toidukett vabalt kasumireale kirjutada 20-30 miljonit eurot või rohkemgi, kui kogu aeg ei peaks uusi maju ehitama. Vanas rahas oleks seda mitusada miljonit, pea iga töötaja kohta pool miljonit krooni aastas. Iga klienditeenindaja kohta miljon.

Õnnetud näod

Aga mul on kõrini. Ma ei taha seista poe järjekorras ja vaadata iga jumala päev neid õnnetuid inimesi seal kassas, kes mängivad oma töölaua taga ühte teist mõttemängu: kas järjekordse lindile käru tühjendava kliendi ost ületab kassiiri igakuise toidueelarve mahu või mitte. Veidi rohkem kui poolte ostude puhul õnneks siiski ei ületa. Õnneks saab päeva lõpus aeguma määratud ja allahinnatud kaupa koju vinnata. Motivatsioonipaketi osana.

Mind ei huvita, kas fimadel on viitsimist suurte laienemisplaanide kõrval märgata ka oma seniste fassaaditööliste inimlikku palet ja vajadusi. Mulle ei lähe korda, millal kord saabub turule see õnnis päev, mil Prismal, Maximal, Selveril ja Rimil pole enam võimalik hoiduda palga maksmisest inimväärsel tasemel. Ja kui ei saabugi? Andke andeks, head kapitalistid, aga kui teie ei taha, siis mina küll tahaks, et mul oleks võimalus käia oma kodupoes nii, et ei peaks müüjast piinlikult mööda vaatama.

Eile kuulsin, et mittetulundusühingud nuputavat selle üle, kuidas saaks kauplustega teha diili, et inimeste ostusumassid hakataks kassades ülespoole ümardama. Nii, et kui ostad tulevikus 62 sendise piimapaki, siis läheks sul 65 senti kaardilt maha. Ülevõetud raha tahaksid mittetulundusühingud endile ehk heategevusprojektide jaoks rakendada. Ilus mõte.

Kuid miks unistada abstraktsest heategevusest, kui me saaksime head teha neile samadele klienditeenindajatele. Kauplused, pange oma kassadesse elektooniline abimees, mis asuks kaardimakse terminali kõrval ja millel oleks üks suur nupp: tänan!, mida muljudes saaksime kassiirile maksta tippi. Viis eurosenti igalt ostult.

Juhul, kui me teenindusega rahule jäime või kui me lihtsalt ei soovi, et tänane õpilane-kassiir homme uue õpilase õpilase vastu oleks vahetatud, järjekorrad teosammul edeneks või et üle poolte kassadest töökäte puudumisel tühjad seisaksid. Ideaalis oleks kena, kui iga nupuvajutusega kassiiri isiklikule kontole pudenevale kliendi viiele sendile panustaks ka kauplus omalt poolt teise viis senti. Kokku siis kümme.

Matemaatika pole siin keeruline: kui kassiir suudab vahetusega teenindada 150 inimest ja pooled meist mõnuga tipsi pritsiks, koguneks klienditeenindajal päevaga preemiat 7,5 eurot. See pole küll kümnendikkugi Olde Hansa teenindajate tipist, kuid 20 tööpäeva kujuneks palgalisa siiski 150 eur.

Ehk ligi kolmandiku tänasele juurde. Kui rikkamaks saame, näiteks aasta pärast, võiks tipp tõusta ka 10 sendi peale ja moodustaks koos kaupluse panusega juba 300 eurot palgalisa. Uskuge, paljudele noorematele klienditeenidnajatele oleks see piisavaks argmendiks loobumaks vabadel päevadel erootilist massaazi pakkumast. Ja kui siis kauplus veel ka 10% aastas palka tõstaks....

Olgu, mitte kõik meist ei maksa kaardiga ja mitte igale klienditeenindajale ei tahakski tipitada, kuid põhimõtteliselt peaks sissetuleku kasv olema tagatud igale teenindajale, kes tööle pühenduda viitsib.

Kas see on kauplusele liiga suur majanduslik koormus? Ma ei usu. Kui nüüd maksude teemast üle saada ja terminalide soetuskulust elevanti mitte teha, võiks 10 kassapidajaga kaupluses päevasene lisakulu pärast 1500 minusuguse ostuhullu teenindamist ulatuda 75 euroni.

Muidugi saaks veelgi lihtsamalt, kui saaksime poole või koguni kõik enda kliendikaardile kogutavast rahasummast maksta aeg-aejalt ühe nupulavajutusega tipiks. Ikka selleks, et poes oleks mõnus käia. Et kassiiriks ei tuleks enam mitte need, kellel mujale minna pole, vaid miks mitte ka need meie seast, kellele see töö tõeliselt meeldib. Ja et neil jääks pärast motivatsioonirikast tööpäeva raha ka enesele mõtlemiseks: meigile, soengule, tervislikule toidule ja spordisaalile.

Eks oleks tore, kui ka kassapidaja saaks elada inimväärselt!?

Täna Eesti Ekspressis ilmunud artikkel on avaldatud täismahus autori loal.