Karmo Tüür

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Kellele võis olla kasulik mässu teravdamine Kiievi tänavatel, küsib Postimehe arvamusportaalis politoloog Karmo Tüür.

Mis toimub Kiievis, on üsna selge. Rahvas tuli tänavaile, kuna tundis end petetuna, talt võeti ära lootus helgele homsele. Kas sellel lootusel mingit alust oli, pole hetkel oluline.

Rahumeelne demonstratsioon kasvas üle mäsuks peale Berkuti ehk eriüksuse rünnakut. Kas selle rünnaku esilekutsumiseks kasutati omaenda provokaatoreid (nagu nähtub mõnelt videolt) või mitte, ka see pole hetkel oluline.

Oluline on - kes ja miks andis berkutlastele «fass»-käsu? Ilma selleta oleks nn euromaidan ilmselt mõne päeva pärast susinal tühjaks jooksnud, sest päris elu vajab kõigil elamist. Kuid see rünnak muutis kõik - rahumeelsest euromaidanist sai mäslev eurorevolutsioon. Väga kirju seltskond alates rahvuslastest kuni anarhistideni, «bandeeralastest» vasakpoolsete tudengiteni - kõik on koondunud Euroopa Liidu lipu alla, loopides kive ja kaikaid ja vallutades administratiivhooneid.

Kuidas see siis juhtus? On kaks seletust - lihtne ja põnev.

Lihtne seletus on äärmiselt primitiivne ja seeläbi tõenäoline. Konkreetsel Berkuti meeskonna juhil / linna politseiülema / muul vastutaval asjapunnil ütles närv üles ja käivitas loomulik kaitsereaktsiooni: «Kogu see kamp tuleb laiali peksta!»

Põnev seletus aga lähtub küsimusest - kellele võib taoline muudatus kasulik olla? Paradoksaalsel moel võib see olla kasulik president Viktor Janukovõtšile endale.

Janukovõtši peamine eesmärk on püsida võimul. Mida kõike ei tee ta perekonna nimel. Vanema poja kahtlase taustaga varandus vajab kaitsmist ja kasvatamist. Sekundaarne eesmärk on aga saavutada võimalikult kasulikud tingimused / pakkumised nii Moskvast kui Brüsselist.

Peale kogu jama algushetke ehk «assotsiatsioonileppe allakirjutamise ettevalmistuse peatamist» näis paljudele, et nüüd on kõik. Moskva on oma tahtmise saanud, Ukraina on libedalt eurointegratsiooni teelt eemale hoitud. Muuseas, paljud Venemaa kommentaatorid näevad üldse kõige taga mitte Brüsseli, vaid Washingtoni karvast kätt, kes on aastakümneid tegutsenud selle nimel et rebida Ukraina Venemaa küljest lahti.

Nüüd ohati kergendatult ja ilmselt ka mõeldi, kas ikka maksab kõiki Janukovõtšile antud lubadusi pidada (mida lubas Putin poolsalajasel välkkohtumisel Janukovõtšile, ei tea meist keegi). Et kui eurorong on läinud, siis võib ju lasta slaavi väikevennal vingerdada, kus ta talve hakul ja hääbuva majanduse tingimustes ikka pääseb.

Kuid eurorevolutsioon lööb kaardid segamini. Janukovitš saab täiesti siiralt saata uue delegatsiooni Brüsselisse ning Vene kolleegide ees seletada, et «mul pole ju valikut». Ning mäng jätkub, mõlemad pooled on jälle täis indu tegemaks paremaid ja veel paremaid pakkumisi.

Tõsi küll, siin on väike vasturääkivus - kas see madin aitab Janukovõtšil võimule jääda ja 2015. aastal tagasi valitud saada? Valitsuse ohverdamise hinnaga võimulejäämine on kerge. Tagasivalituks saamine on keerulisem, kuid sinna on kaks aastat aega ja kui õnnestub siiski saada kasvõi pool lepingut Brüsseliga ja pool koormatäit Moskvast lubatust, siis võib see temp isegi õnneks minna.

Sest kui see seletus ei pea vett, siis me jõuame tagasi küsimuse juurde - kellele on kasulik eurorevolutsioon Ukrainas?