Viimastel kuudel on Briti valitsus hoogustanud väitlust tööjõu vaba liikumise piiramise üle. See ei anna Suurbritanniale mitte üksnes «vastiku riigi kuvandit» (nagu leidis Euroopa Komisjoni tööhõive ja sotsiaalküsimuste volinik Laszlo Andor), vaid võib jahendada niigi leigeid suhteid ülejäänud Euroopa Liiduga. Tööjõu vaba liikumine Euroopa Liidu sees on üks ühtse siseturu aluseid, ja selle kõigutamine ei ole midagi, millega liit niisama kergekäeliselt leppida saaks.
Mõneti raske on uskuda, et sisserände piiramine tegelikult Suurbritannia majandusele nii märkimisväärselt hästi mõjuks, et see kehvemad suhted ELiga üles kaaluks. Statistika näitab, et pigem on tegu marginaalse probleemiga. Sama kinnitas mõni päev tagasi ka Euroopa Liidu siseasjade nõukogu: teises liikmesriigis elab vaid 2,8 protsenti Euroopa Liidu kodanikest ja enamik neist on kolinud töö, mitte sotsiaalabi tõttu.
Kui veel konkreetsemaks minna, siis Euroopa Komisjoni koostatud raporti järgi oli 2011. aastal Ühendkuningriigis tööotsimistoetuse taotlejatest vaid 2,6 protsenti teiste ELi riikide kodanikke. Ning ainult 13 000 taotlejat olid pärit mõnest 2004. aastal ELiga liitunud kaheksast Ida-Euroopa riigist, s.o kõigist toetusetaotlejaist alla ühe protsendi.
Pigem kannustab peaminister David Cameroni soov suurendada toetust valdavalt euroskeptikutest konservatiivide silmis, kes nende arvates ebavõrdsele suhtele ELiga juba hulk aega kõõrdi on vaadanud. Võitlus käib pigem valijate, mitte nii väga riigi üldisemate eesmärkide nimel. Ühendkuningriigi parlamendivalimised ei ole enam mägede taga, ja Iseseisvuspartei, kes jõudsalt immigratsioonihirmu külvab, ähvardab võtta ka kevadistel Euroopa Parlamendi valimistel arvestatava häältenoosi.
Tõsi, Suurbritannia suhe muu Euroopa Liiduga ei ole kunagi olnud päris pilvitu. Kriisi puhkedes lisandus sellele senisest olulisem majanduslik moment: London panustas hättasattunud riikide toetuseks väidetavalt enam, kui liidust kasu sai. Kuid aina enam hakkab Suurbritannia ja ELi suhe meenutama düsfunktsionaalset abielu, ja vaidlus tööjõu vaba liikumise üle on vaid üks peretülidest. Ja see pole Londonile sugugi esimene kord Euroopa aluspõhimõtete kallale minna. Mõni aasta tagasi jäi Suurbritannia Cameroni ähvarduse tõttu vetostada ELi eelarve Euroopas teatud mõttes isolatsiooni. Ka siis leiti, et Cameron on läinud selle kõige pühama kallale ja hakanud, nagu märkis Philip Stephens Financial Timesis, «harutama Euroopa ühisturu olemuslikku kude». Lubadus korraldada referendum Suurbritannia jäämise üle ELi ei teinud loomulikult olukorda sugugi paremaks.
Kui palju London ise tajub, et teda ähvardab muust Euroopast äralõigatus, on iseküsimus. Väidetavalt ilmus 1940ndatel, kui udu taas La Manche’i väina katnud oli, ühes Briti lehes lugu pealkirjaga «Manner on Suurbritanniast ära lõigatud». Just ülejäänud Euroopat nähti äralõigatuna, mitte Inglismaad ennast. Näib, et see arusaam ei ole palju muutunud.