Vabakutselise ajakirjanikuna Londonis elav Merike Taal leiab Postimehe arvamusportaalis viimastel kuudel Suurbritannias tööjõu vaba liikumise piiramise küsimuses tekkinud debatti kommenteerides, et David Cameroni sõnavõtud on tüüpiline poliitikute ülereageerimine.
Tavainimese, kah idaeurooplase seisukohast võetuna, on peaminister David Cameroni sõnavõtud tüüpiline poliitikute ülereageerimine. Eks tal ole selleks oma poliitilised põhjused ja jäägu need sinna valdkonda kuuluvaks.
Ise olen siin nelja ja poole aasta jooksul siin elanuna kogenud, et kodumaalt lahkumine on väga raske. Isegi kui tulla paljude poolt unistustemaaks peetud Suurbritanniasse ja Londonisse. Eriti veel sellele, kes tuleb siia «külmalt», ehk ilma kindla töö- ja elukohata, plaaniga elatuda toetustest. Esiteks pole need toetused kuulu järgi teab mis suured, teiseks tuleb nende taotlemiseks läbi närida tohutust bürokraatiast. Isegi hariliku pangakonto avamine, ka töökoha olemasolul, võtab nädalaid.
Võin julgelt arvata, et tegelikkuses on see osa sisserännanutest, kes suudab siin kanda kinnitada ja mitte kuu-paari pärast pettunult tagasi minna, elujõuline ja tugev kontingtent, kellest Suurbritannia majandus pigem võidab kui kaotab.
Kes tahab tulla, see leiab ikka võimaluse. Need, kes tahavad ainult toetustest elatuda, saavad seda teha ka kodumaal, kuna vegeteerida on ikkagi mugavam oma koduseinte vahel kui Londonis silla all.
Suurbritannia ja London ei saa kurta viimaste aastate jooksul toimunud arengute üle. Sissetulnud on elujõuline, motiveeritud ja töötahteline seltskond, kes on tõstnud konkurentsi tööturul. Siin on saanud peaaegu legendaarseks idaeurooplaste töökultuur. Olen kuulnud nii mitmegi tööandja käest, et eelistatud on küll kehvema keeleoskusega, kuid usaldusväärne, Ida-Euroopast pärit töötaja.
Ka ise eelistan igapäeva asjaajamistes asju ajada pigem näiteks poolaka kui britiga. Kevadel vahetasin elukohta, vahetult enne pikemale reisile minekut. Enne seda oli mul vaja kindlasti muretseda suur riidekapp ja see ka kokku panna. Olin selle jätnud viimasele päevale. Riidekapi tellisin interneti teel usaldusväärselt firmalt, kuid seletamatul põhjusel (auto läks tee peal katki) kaup minuni ei jõudnudki.
Mul kolida aidanud poolakast kaubaveoautojuht oli pikema jututa nõus minema pühapäeva õhtul kella üheksa paiku Ikeasse, kapi kohale vedama ja ka kokku panema. Ta lõpetas töö kella kahe paiku öösel, ilma nurinata ja suuremat lisatasu küsimata. Kujutan ette, et ilma temata oleks mul jäänud kapp saamata.
Samuti tean ka oma tuttavate kaudu, et kodudesse otsitakse tikutulega poolataridest koristajaid, kes teevad töö korralikult, ning alati on tulemus parem, kui klient seda oodata osakab. Ühe poissmehest sõbra juures käib koristaja, kes lappab tal ka riided kuivatusrestilt ilusasti kokku, jagab sokid värvide kaupa paaridesse ning hoiab riidekapid ja –sahtlid korras. Sünnipäevaks ja pühadeks toob aga karbi komme ja tervituskaardi.