Reegleid ei tehta ilmaasjata. Eriti mitte neid, mis puudutavad toiduaineid. Tooteinfo mõte on aidata ostjal aru saada, mis kaubaga õigupoolest tegemist on.
Juhtkiri: omatoode. Kelle oma?
14. mai 2010, 13:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas küpsistes on allergikule ohtlikke pähkleid, kas mahlas on säilitus- ja kommides kunstlikke värvaineid – see peaks sealt selguma. Nagu ka see, kas tomat või kana on pärit väljastpoolt Eestit või on see siin kasvatatud.
Ometi on poodides juba mõnda aega müügil niinimetatud omatooted, mis selle reegli alla justkui ei käiks. Omatootel ei pruugi olla mingit tarbijale arusaadavat viidet selle päritolule – sildil nimetatud riik võib viidata mitte tootjale, vaid pakendajale.
Probleemi üks pool tuleneb ostja õigusest näidata ostuotsusega oma eelistusi ja toetust – näiteks osta üksnes Eestis kasvatatud loomade liha –, millest selline omatoode ta ilma jätab.
Kuid see on ainult osa probleemist. Teine ja märksa tõsisem puudutab toidu kvaliteeti. Küsimus pole ainult selles, et Eesti loomade-lindude liha jõuab söögilauale kiiremini ja on seetõttu värskem, seevastu peamiselt Lääne-Euroopast Eestisse veetava liha transport võtab aga päevi aega.
Järjest enam kuuleb seisukohti, et küsimus on ka liha enda kvaliteedis. Ehkki täna Postimehes ilmuvas loos kinnitab veterinaar- ja toiduameti peaspetsialist, et nõuded inimeste toidulauale jõudvale lihale on Euroopa Liidus kõikjal samad, näitavad Eesti Maaülikoolis tehtud uuringud vastupidist. Sealse dotsendi Mati Roasto sõnul on leitud, et isegi välismaalt pärit külmutatud linnulihas on baktereid rohkem kui Eesti värskes lihas – ehkki külmutamine peaks baktereid tõhusalt hävitama.
Tänane lugu lisab välismaise liha kvaliteedis kahtlejate leeri veel ühe kaaluka hääle. Aastaid Briti lihatööstuses lihahügieeni inspektorina töötanud Paavo Kõiv toob välja veel ühe argumendi: Lääne-Euroopas on palju enam loomade nakkushaigusi kui Eestis, sealsetes lihatööstustes on aga probleeme ELi kehtestatud hügieeninõuete täitmisega ja selle kontrollimisel ollakse võrreldes Eesti kolleegidega liiga paindlikud.
Teisisõnu – ELi paljukiidetud kontrollmehhanism, mis peaks tagama liha kvaliteedi, tegelikult ei toimi.
Läinud aastal osteti Eestisse sisse enam kui 60 miljoni krooni eest liha ja lihatooteid. See tähendab, et igas suuremas toidupoes võib sattuda ostma liha, mis ei pärine Eestis kasvatatud loomadelt. Liha, mille pakendil seisev omatoote silt varjab selle tegelikku päritolumaad. Ja nagu selgub, liha, mis võib olla ohtlik sööjate tervisele.