Mihkel Mutt: konsensuse kaitsepühak Mandela

Mihkel Mutt Foto: Postimees.ee

Kättemaksu asemel tuleviku peale mõtlemine tegi Mandelast tolerantsi ja konsensuseloomise sümboli, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Kui vaadata, kes kõik Mandela pärast praegu häält väristavad, ei tea, kas nutta või naerda. Aga kui järele mõtled, saad aru, et nad ei pruugigi silmakirjatseda. Mandela elus oli palju etappe ning aspekte. Näiteks kümned Aafrika diktaatorid, keda Mandelast lahutavad valgusaastad, näevad temas eelkõige kolleegi-vabadusvõitlejat. Ja nad on uhked, et tänu temale sai mustanahalisest planeedi vist kõige lugupeetum inimene.

Või Hiina ja Venemaa. Pikka aega tõlgendus Lõuna-Aafrikas toimuv «külma sõja» võtmes. Vastamisi olid kommunistidega seotud vabadusvõitlejad ANCist ja lääne tsivilisatsiooni kaitsjad. Mandela õõnestas «imperialistide» positsioone Aafrikas, tuues seega kasu Moskvale ja Pekingile. Muide, kui Mandela käis 1999 Hiinas, siis ta ei kritiseerinud inimõiguste olukorda ja koguni pahandas pressikonverentsil lääne ajakirjanikega, kes talt selle kohta küsisid. Nüüd Hiina ametlikus järelehüüdes ei mainita Mandela kunagist poliitvangistaatust (Hiinal on ju endal meelsusvange), vaid «ülirasket kauakestvat pingutust».

USA demokraatidele oli ta sümpaatne, sest võitles rassilise diskrimineerimise vastu. Konservatiivid pidasid temast lugu, kui ta võimule tulles kaitses kodanikuvabadusi ja turumajandust. Üldse on LAV ju natuke USA «kloon», sest sealgi on teostunud mitmevärviline ühiskond – palju rohkem kui näiteks UKs või Prantsusmaal.

Miks ei peaks talle tänulikud olema ka need, kes omal ajal apartheidi toetasid, nagu Ühendkuningriigi valitsusringkonnad (eesotsas Thatcheriga) ja ajalehed nagu Daily Mail? Mandela ei lammutanud majandust, valgeid ei eksproprieeritud, välisettevõtteid ei natsionaliseeritud.

See, et kõik temast midagi endale leiavad, on iseenesest tore. Ainul­t et nii jääb kahe silma vahele, mis teda kümnetest teistest vabadusvõitlejatest ja/või humanistidest eristab. Mandela erakordsus peitub viisis, kuidas ta oma võitlusega ühele poole sai, missuguse poliitilise kliima ta ühiskonnas kujundas ja mis suuna sellega riigile andis.

Mandela oli noorena terrorist. Aga ju ta hakkas mõistma, et vägivald sünnitab uut vägivalda ja vana ülekohtu asendamine uuega käivitab lõputa sündmuste ahela. Maailm on näiteid täis. Šiiidid ja sunniidid, hutud ja tutsid, aserid ja armeenlased – kõrvalseisjal on raske selgust saada, kes on pingetes kui palju süüdi. Rängad tagajärjed on aga pidevalt silme ees. Tuleks ühel hetkel öelda, et aitab, alustame puhtalt lehelt. See on emotsionaalselt väga raske, sest kättemaks ülekohtu eest on võimas taganttõukaja mõlemale poolele. Seetõttu on ka üksnes väheseid vanu konflikte mõnel määral reguleerida õnnestunud (nagu Põhja-Iirimaal). Mandela sai sellega hakkama.

Kriisihetk oli 1993. aasta aprillis, kui poola emigrant tappis Chri­s Hani, ANCi relvastatud tiiva juhi (ühtlasi LAVi kompartei esimehe). Kogu maa pidas hirmuga hinge kinni, märgid näitasid, et järgneb kättemaks, mis kasvab kodusõjaks. Mandela, kes ei olnud veel president, pöördus raadio kaudu rahva poole ja kutsus üles vägivallast hoiduma. Sel oli mõju. Rahutusi esines, aga vähe, ja läbirääkimised valgetega läksid kiirenduskursile (Mandela sai Nobeli rahupreemia kahasse koos president F. W. De Klerkiga, kes oli ilmselt sama masti mees nagu Gorbatšov).

Üksnes Mandela võis vägivalla ära hoida, sest ta autoriteet oli tohutu. Ja see aina suurenes. Muidugi sai ta aru, et tema ümber ehitatakse kultust. Ta tundis end ebamugavalt, kui tema nime anti väljakutele, koolidele jne. Aga nähtavasti ta mõistis, et ainus, mis ta teha saab, on kasutada seda kultust headel eesmärkidel ja mitte lasta sel üle piiri minna.

Sellega ta erines kümnetest teistest, kes samuti lasevad oma müüdil kasvada, aga selleks, et ise kauem võimul püsida. Mandela ei kandideerinud teiseks ametiajaks. Ühelt poolt lõi ta niiviisi väärika rollimudeli, teiselt poolt ehk oleks just tema pidanud natuke kauem riiki juhtima, sest järglaste käes pole LAV olnud kaugeltki üksnes edulugu.

Aafrikas, jah, ollakse tipus. Aga Hiinaga ei anna kasvutempot võrreldagi. S-tähe lisamine BRICi lõppu on vist ikkagi avanss. Võimule tulles lubas Mandela massidele eelkõige kaht: veevärki ja elektrit, aga praegu on riigis veel miljoneid mustanahalisi, kel pole kumbagi. Kuritegevus, tööpuudus ja ebavõrdsus on ülikõrged, aidsi rohkem kui kuskil mujal. Samas, kuigi LAV pole rassiparadiis, pole ta kaugeltki ka mitte põrgu, milleks ta oleks võinud kergesti kujuneda. Nelja värvirühma vahel on ikkagi töörahu. Kui ahvatlev on populistliku poliitiku jaoks ühe rühma väljamängimine teise vastu, seda näeme kõrvalriigi valitsejast Mugabest.

Mandela polnud kindlasti pühak, polnud kristlik andestaja. Aga ta nägi mitu sammu ette. Ta mõistis, et neli miljonit valget ei lähe kuhugi, ja kui ka läheksid, siis oleks see maale kahjuks. Aga kui ükskord tuleb niikuinii hakata normaalselt läbi saama, siis milleks viivitada.

Selle mõtteviisiga on Mandela nagu saadik tulevikust. (Vahest ehk Aung San Suu Kyi on maailma tegevpoliitikutest temaga samast suurusjärgust.) Mitte et mõtteviis ise oleks uus, aga seda õnnestus ellu rakendada olukorras, mis oli minevikupingetest erakordselt plahvatusohtlik. Sellepärast on Mandelast saanud tolerantsi ja konsensuseloomise sümbol või kujund. Juba viitaski talle John Kerry äsja Jeruusalemmas kõneledes, muidugi seoses araablaste ja juutide leppimisega. Poleks ime, kui Obama kutsuks üles maandama pingeid USA Kongressis, tuues eeskujuks Mandela hingeavarust.

Lõpuks on pimedalegi selge, et Mandelal on tähendust ka Eesti jaoks. Mõistus ütleb, et kahesaja aasta pärast, tõenäolikult varem, on Nõukogude okupatsioon eestlaste mõtteilmas suhteliselt vähem tähtsal kohal kui praegu. Inimesi, kes isiklikult kannatanud, jääb järjest vähemaks. Leeveneb ka kompleks hääletu alistumise ja ülemäärase kollaboratsionismi pärast. Kuni lõpuks on sellest kõigest jäänud keskmisest veidi suurem virvendus Ajaloo pinnal. Suhted venekeelsetega muutuvad tihedamaks (kui ei juhtu just midagi ootamatut). Miks oodata siis sada või kauem aastat, miks mitte seda kiirendada?

Siinkohal öeldakse muidugi, et seda kõike tuleks rääkida Moskvale. Tõsi ta on. Aga kui eestlaste hääl sinnani ei kosta? Ka sel juhul ei maksa unustada kahte. Muidugi ei tohi oma tõest taganeda. Aga tuleb kindluse mõttes endalt pidevalt küsida, ega me äkki hingeliselt oma vastase nägu lähe.