Tõnu Mertsina

FOTO: Erakogu

Kasvav tööjõupuudus toob Eesti jaoks kaasa põhjendamatu palgasurve, ettevõtete konkurentsivõime languse ja sotsiaalprobleemid. Nüüd oleks aeg mõelda, kas on õigustatud seadusesse raiutud piirang, et Eestisse sisserändavate välismaalaste arv ei tohi ületada aastas 0,1 protsenti Eesti alalisest elanikkonnast, leiab Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina Postimehe arvamusportaalis.

Pole uudis ega üllatus, et Eesti rahvaarv väheneb ning koos sellega jõuab tööturule üha vähem inimesi. Meie rahvaarvu vähendavad nii negatiivne loomulik iive kui ka väljaränne.

Kiiresti kasvav lahkujate hulk ning suurema sissetuleku saamiseks välismaal töötamine vähendavad Eesti tööhõivet. Samal ajal on järk-järgult suurenenud mittetööealiste elanike ehk ülalpeetavate osakaal.

Kuigi tööealiste inimeste arv kahaneb, on olukorda leevendanud see, et nende seas on reaalselt töötajaid juba peaaegu kolmveerandi jagu, mis on oluliselt kõrgem ELi keskmisest. Kui Eesti pensionäride töölkäimine on tõusnud ELi kõrgemate hulka, siis noorte tööturule toomisel on meil näiteks Soomele ja Rootsile järelejõudmiseks ruumi veel palju.

Paljud töötud vajavad põhjalikku ümberõpet

Kuigi tööpuudus on vähenenud, otsib ikka veel tööd üle 50 000 inimese. Vaatamata sellele ei leia kõik ettevõtted vajalikke töötajaid ning on seepärast valmis maksma kõrgemaid palkasid nii olemasolevatele töötajatele kui headele uutele tulijatele.

Kevadel viis Swedbank tööstusettevõtete hulgas läbi uuringu, millest selgus, et 42 protsendi ettevõtete jaoks piiras nende arengut kvalifitseeritud tööjõu puudus. Tööjõupuudus toob kaasa palgasurve, mille tulemusena võivad paljude ettevõtete kulud töötajaskonnale kasvada palju kiiremini kui tootlikkus.

See võib aga halvendada nii nende võimet turul konkureerida kui majandusprobleemidega toime tulla. Töötutel aitaks töötuturule tagasi tulla põhjalik täiendus- ja ümberõpe, mis arvestaks muutunud majanduse struktuuri ja tööandjate vajadustega.

Tootlikkuse kasvatamisel on piirid

Koos tööjõuga aitavad majandusel kasvada ka tehnoloogiline kapital ning efektiivne töökorraldus. Kuna töötajaid juba peagi eriti juurde tulemas pole, langeb majanduskasvu tekitamisel suurem koormus tootlikkuse tõstmisele.

See eeldab aga nii nõudluse kui tootmise efektiivsuse kasvu. Kuigi tööjõu tootlikkus on Eestis teiste riikidega võrreldes kiiremini kasvanud, jõudes juba 69 protsenti ELi keskmisest, on see areng viimase kolme aasta jooksul pidurdunud. Natuke riskantne on arvestada sellega, et nii tööjõu kui tehnoloogilise kapitali tootlikkuse kasv aitab lahendada töötajate hulga vähenemisest tulenevaid probleeme.

Madal sündimus ei taga rahvastiku taastootmist ning vanemaealiste hulk kasvab pea kõikjal, mistõttu on rahvastiku vähenemise pidurdamiseks otsitud lahendust muuhulgas ka sisserände soodustamisest.

Enamiku ELi riikide rahvaarvu suurenemine või vähenemine sõltub olulisel määral just sellest. Rootsis ja Soomes on viimase 20 aasta jooksul olnud saabujaid lahkujatest enam, mis on aidanud nende riikide rahvastikku kasvatada. Rootsis on välismaise päritoluga elanikke juba 15 protsenti, Soomes 5 protsenti.

Hiljuti avaldatud Soome valitsuse tulevikuvisioonis rõhutatakse, et Soome peab tooma tööturule rohkem välismaist tööjõudu ning riigi tulevase edu ühe võtmena nähakse muuhulgas just aktiivset immigratsioonipoliitikat.

Sisseränne aitaks probleemi leevendada

Mõistagi ei ole suuremahuline sisseränne ei tööturu ega ühiskonna jaoks tervikuna probleemidevaba.

Rootsis käib tööl vaid 62 protsenti tööealistest immigrantidest. Välismaal sündinutel on oluliselt raskem tööd leida ning nad reageerivad muutustele majanduses aeglasemalt. See tuleneb osaliselt ka immigrantide ja kohalike elanike vanuselisest ja hariduslikust erinevusest.

Seetõttu tuleb saabunute koolitamisele ja kohalikku ühiskonda integreerimisele erilist tähelepanu pöörata. Immigrandid panustavad küll töökohtade loomisse ning uute majandussektorite arengusse, kuid nad konkureerivad samal ajal ka kohaliku tööjõuga ning paljudel juhtudel alandavad palkasid.

Samas aitavad nad vähendada ettevõtete tööjõukulusid ja parandada nende konkurentsivõimet. Sisserändajad suurendavad üldjuhul noorte osakaalu riigis, mis avaldab positiivset mõju alles aastate pärast, kui nad on valmis tööle minema.

Eesti rahvastiku vähenemine ei peatu ilma suurema sisserändeta. Eestis on mitte-eestlasi 30 protsenti ning välismaalaste osakaal seega ELi kõrgeimate hulgas. Seetõttu võib sisserände soodustamine lausa kohatu näida.

Tegelikult on eestlaste osakaal viimase 10 aasta jooksul veidi isegi kasvanud, mida on muuhulgas toetanud ka eestlaste positiivne loomulik iive alates 2008. aastast. See aga ei ole suutnud ära hoida rahvastiku ning koos sellega tööjõu potentsiaalset vähenemist.

Kahaneme edasi?

Sellel sügisel lihtsustati ka Eestis välismaalaste seadusega tippspetsialistide, teadlaste ja õppejõudude Eestisse tööle asumist. Paraku ei tohi Eestisse sisserändavate välismaalaste arv seaduse järgi ületada aastas 0,1 protsenti Eesti alalisest elanikkonnast. See tähendab vähem kui 1300 inimest.

Eelmisel aastal lahkust Eestist peaaegu 6600 inimest enam, kui siia elama asus. Lisaks sellele suri peaaegu 1400 inimest rohkem kui juurde sündis, kusjuures ainuüksi viimase 10 aasta jooksul on Eesti rahvastik madala sündimuse tõttu vähenenud pea 19 000 inimese võrra. Kuigi välismaalaste seadus lubab teatud tingimustel sisserändajate piirarvu ületada, on selline poliitika liiga ettevaatlik ja ei pidurda Eesti rahvastiku vähenemist.

Mõistagi ei panusta tööhõive kasvu ainult suurem sisseränne. Tööturul osalemist saab paljude muude abinõude kõrval suurendada veel näiteks erinevate maksusoodustustega valitud sihtrühmadele, töötutele tööturu nõuetele vastava täiendus- ja ümberõppega või pensioniea kiirema tõstmisega (praegu kavas alles alates 2026. aastast). Kas me oleme aga ka selleks valmis?