Eilses Postimehes põhjendab Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor ja filosoofiateaduskonna dekaan Margit Sutrop ülikooli senati otsust avada ingliskeelne filosoofia õppekava. Tõlgendan seda sundkäiguna. Filosoofia magistriks tahtjaid olevat vähe ja «alla kümne üliõpilasega õppekavu ei peeta jätkusuutlikuks». See juhatab küsima, kes ja mis määrab õppekava jätkusuutlikkuse.
Tegemist on juba vähemalt kümmekond aastat vana probleemiga, millega olen ka ise silmitsi seisnud nii Tartu Ülikooli eesti kirjanduse kui ka Tallinna Ülikooli eesti kultuuri õppejõuna. Olen lugenud ja loen praegugi mitmeid kursusi eesti kultuurist, aga siiski, sellest suurema, kultuuriteooria õppekava ühe moodulina. Samas olen veendunud, et just Eestis (pole oluline, kas Tartu või Tallinna ülikoolis) peaks olema eraldi eesti kultuuri õppekava nii magistri- kui ka doktoriõppes.
Tartu Ülikooli senati otsus toob taas esile selle, et nõudmisel-pakkumisel toimiv turuliberalism ei soosi rahvuskultuuri erialade ja laiemalt võttes humanitaaria, sh filosoofia eestikeelset kõrgõpet, surudes meile peale «konkurentsivõimetust», «väiksust» ja «taseme puudust». Tegemist on tõmbetuulega eesti kultuuri südamikus, milleks on eesti keele võimekus ja eripära, nii nagu sellest kunagi kirjutas Uku Masing traktaatides «Keelest ja meelest» ning «Taevapõdra rahvaste meelest».
«Tõmbetuule» kujundi olen laenanud eesti filosoofiale pühendatud kogumikust «tõtt-öelda» (2002), milles Kuldar Traks täheldab, et teineteisest lahku püüavad minna mitte ainult «eesti vaim ja filosoofia», vaid et selline tuuletõmme valitseb ka «keeles ja filosoofias endas». Ja osutab seejärel luuletaja Henrik Visnapuu abil võimalusele, et tõmbetuul pühib ära kõik selle, mis on irdu.
Kuigi Margit Sutrop kinnitab, et ei taganeta eesti keeles filosofeerimise oskuste arendamisest ja võimaluste säilitamisest Tartu Ülikoolis, jääb ometi mulje, et rahvusvaheline teadus («Tartu Ülikool on rahvusvaheline teadusülikool») on võimalik vaid suurkeeltes. Tahtmatult ja vaikimisi alandatakse sellega eesti keele kui teadus- ja laiemalt võttes kultuurkeele prestiiži. Ei, rahvusvahelist teadust saab ja peabki tegema ka eesti keeles!
Sel juhul tuleb eesti keeles näha Teksti (keelt kui semiosfääri) ja teisi (suur)keeli (inglise, saksa, prantsuse, vene, hiina jt) tuleks näha kui vahendeid selle Teksti ülekandmiseks – sest iga tõlge on tõlgendus – rahvusvahelisse käibesse.
Meie füüsiline väiksus kohustab meid olema suur ennekõike omaenda keelelises tunnetuses. Seetõttu, kuni leidub veel ainuski eesti noor inimene, kes tahab saada filosoofiamagistriks eestikeelse õppekava raames, peab tal olema selleks ka võimalus. Ja kõik humanitaaria väitekirjad peavad olema kättesaadavad ka eesti keeles. Maksku see Eesti riigile, mis maksab.