Hille Tänavsuu

FOTO: Toomas Huik

Postimehes ilmus kunagi lehma foto, kus oli piltlikult ära näidatud looma kehaosad ja nende otstarve. Esialgu ajas see «puust ja punaseks» tehtu muigama – see on küll võhikutele või nohikutele mõeldud!


Ent kui mõtlema hakata, siis kus tänapäeval tavaline inimene lehma näeb? Kihutab autoga mööda maanteed ja silmab eemal veisekarja. Need elukad on koondunud suurtesse farmidesse, paljudes külades ei ela ainsatki looma peale mõne koera või kassi.

Mida noorem põlvkond, eriti lapsed, talu põhiloomadest – lehmast, lambast, seast või hobusest – teavad?

Mu lapselapsed olid lehma vaid pildi pealt näinud.

Põlvkond varem käisid asjad hoopis teisiti. Minu pojad kasvasid suvel maal vanaema loomade keskel. Seal olid lehm ja vasikas, lambad ja sead, kanad ja kuked ning muidugi koerad-kassid.

Poistel olid oma jõukohased ülesanded, nad käisid lehma köietamas, jootsid lambaid, viskasid laudast sõnnikut välja ja otsisid lakapealsetest kanapesadest mune. Rohisid peedipeenraid ja loopisid heinaajal lakka heinapalle. Muidugi lõid ka lulli.

Alles aastaid hiljem tunnistas vanem poeg, kuidas ta keelule vaatamata oinast narris ning see ta vihaselt läbi traataia puksis, nii et poisi püksid oli lõhki ja reied veretriibulised. Tollal ei julgenud ta sellest rääkida, sest vanaema loomade kiusamist ei sallinud. Küllap oli poistel oma osa selleski, et kõik vanaema kuked läksid riburada tigedaks ja lõpetasid supipotis.

Siiski olid need suved jätnud poja hinge nii romantilise mulje, et ta võttis nõuks ka oma lastele ehtsaid loomi näidata.

Hobust olid nad näinud – vabaõhumuuseumis ja Tuhalas Polli loomaaiakeses.

Aga kust võtta lehma?

Mul on tuttav õestepaar, kes Harjumaal vana kombe kohaselt lehma peab. Too on sealkandiski mitme küla peale ainus lehm. Nad peavad teda oma lõbuks, sest kumbki ei taha poepiima. Kui, siis ainult hädaga, kui lehm on kinni.

Leppisime siis kokku, et lähme lastega seda Mustikut ja tema vasikat vaatama. Kuueaastane tüdruk lubas vissidele julgelt oma käega ristikheina sööta ja neid kõrva tagant sügada.

Kui aga lauta astusime, põrkasid lapsed kisades tagasi. Lehm tundus nii võimas ja kohutav, juba üksnes suur sarvedega pea ajas hirmu nahka. Isegi tunduvalt väiksem, leebete silmadega vasikas ei suutnud mudilaste huvi taastada. Alles kanaaia ääres rahunesid lapsed maha ja jälgisid kaua kanade siblimist ning kirju kuke uhkeid liigutusi – ohutus kauguses.

Ainult paari-kolmekümne aasta, ühe põlvkonna vältel on inimesed maaloomadest ja nende elust võõrdunud.

Tänapäeval teab iga laps, et piim, liha ja munad tulevad poest, kampsunid kasvavad heal juhul lamba seljas. Midagi on parandamatult kaotsi läinud, millegi olulise – just vahetu maaelu, oma juurte tunnetuse – poolest on tänapäeva lapsed vaesemad, kui olid nende vanemad või vanavanemad. Seda ei korva arvuti ja internet.

Et natukenegi endisi aegu omasemaks teha, võiksid ettevõtlikud inimesed luua koduloomade loomaaia. Muidugi paljude atraktsioonidega. Seal võiks hobusega ratsa sõita, lehmalüpsi ja lambapügamist näha, vasikaid ja põrsaid sööta.

Tallinna loomaaia lastezoo, kus lapsed saavad tibusid ja jäneseid toita ning paitada, on ju väga populaarne. Arvatavasti kujuneks maaloomaaedki kuumaks kohaks. Pealegi on Eestis nii palju omi, maatõugu loomi, keda seal võiks rahvale näidata.

«Miks vissi käpuli käib?» küsib väikelaps, kui lehma näeb. No mis sa oskad ninatargale vastata!