Riigikohus tunnistas oma eilse otsusega apteekide asutamispiirangud kehtetuks. Asutamispiirangud ei luba linnas uut apteeki asutada, kui seal on ühe apteegi kohta vähem kui 3000 elanikku. Maal ei luba asutamispiirangud apteeki asutada, kui teine apteek asub kilomeetri raadiuses. Kas piirangute kaotamine tähendab, et varsti on igas kaubanduskeskuses seitse apteeki ja maal enam mitte ühtegi? Ei, esialgu ei juhtu midagi.
Lihtsustatult lahendas kohus järgmise küsimuse: kas kogu riigis apteegiteenuse kättesaadavuse tagamiseks kehtestatud asutamispiirangud pärsivad ülemäära ettevõtlusvabadust?
Riigikohus leidis, et jah, ning tunnistas kehtetuks kolm ravimiseaduse sätet, mis näevad ette apteekide asutamispiirangud ja mille põhiseaduspärasuse õiguskantsler vaidlustas. Seda põhjusel, et piiranguid ei ole linnades apteekide olemasolu kindlustamiseks vaja. Maal on aga apteekide arv hoolimata asutamispiirangutest pidevalt vähenenud ja tõendamata on väide, et ilma asutamispiiranguteta oleks maa-apteekide arv kahanenud veel kiiremini. Pigem on maal asuvate apteekide sulgemise põhjuseks rahvastiku ümberpaiknemine ja sellest tulenev ostjate vähesus.
See ei tähenda, et apteekide asutamist või pidamist ei võiks reguleerida. Maal saab apteegiteenuse olemasolu tagada ka ettevõtlusvabadust vähem piirates. Riigikohus analüüsis alternatiivseid viise ja pidas üheks võimaluseks panna suure nõudlusega piirkondade apteekidele kohustus pidada apteeki ka maal, kus ostjaid vähe, või luua maksekohustus maa-apteekide toetusfondi. Need on aga üksnes võimalikud alternatiivid. Kohtu pädevuses ei ole kujundada riigi sotsiaalpoliitikat, kohtu ülesanne on otsustada tema ette toodud sätete põhiseaduspärasuse üle.
Kohus lükkas otsuse jõustumise edasi kuue kuu võrra ja asutamispiirangud kaovad alles tuleva aasta juunis. Seni on pall seadusandja käes. Riigikogul on pool aastat aega leida viis apteekide reguleerimiseks. See ei tähenda, et seadusandja peaks välja mõtlema süsteemi, millest tulenevalt oleks igas Eesti külas seitse päeva nädalas avatud apteek. Küll aga peab maal elav inimene ravimid kätte saama ilma üliinimliku pingutuseta, milleks praegu on mõnel pool apteeki ja sealt koju tagasi jõudmine.
Lisaks tuleb seadusandjal arvestada konkurentsi ja ketistumise mõjuga apteegiturule. Olukord ei tohi kujuneda selliseks, et ellu suudaksid jääda üksnes suured ketid. See tähendaks, et apteeker tegelikkuses enam ise apteeki pidada ei saaks. Seega, kuigi praegused asutamispiirangud pärsivad ettevõtlusvabadust, kaitsevad need apteeki pidava apteekri ettevõtlusvabadust. See on ka üks põhjus, miks asutamispiiranguid ei olnuks mõistlik üleöö kehtetuks tunnistada.
Otsuse jõustumise edasilükkamise kasuks kõneleb ka asutamispiirangute kehtestamise kogemus. Riigikogu võttis asutamispiirangud vastu 2005. aasta aprillis ja need hakkasid kehtima 2006. aasta alguses. See tõi 2005. aasta teises pooles linnades kaasa apteekide asutamise ralli: 2005. aasta alguses oli linnades 318 apteeki, 2006. aasta alguseks loodi juurde aga koguni 58 apteeki. Kui mitmel puhul on riigikogule ette heidetud seaduste ülepeakaela kehtestamist, siis asutamispiirangute eesmärgile võis karuteene teha hoopis pikk üleminekuaeg. Uutes apteekides vajati uut tööjõudu ja seda sai ka maa-apteekidest. Seega ei ole õige rääkida, et apteekide arv on lisaks maapiirkondadele pidevalt vähenenud ka linnades – võrreldes asutamispiirangute vastuvõtmise eelse ajaga on linnaapteekide arv kasvanud umbes üheksa, maa-apteekide arv aga vähenenud umbes 22 protsenti (2005. ja 2013. aasta alguse võrdlus). Nii et kui nüüd asutamispiirangud päevapealt kaoksid, võiks apteegipidajate hirm uute piirangute ees põhjustada taas ulatusliku uute apteekide loomise laine. Selles olukorras oleks juba hoopis keerulisem uut regulatsiooni kehtestada.
Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti