Juhtkiri: ravimite jaemüük vajab värsket lähenemist

Foto: Urmas Nemvalts

Riigikohus tunnistas apteekide asutamispiirangud põhiseaduse vastaseks. Teisisõnu, õiguskantsleri tõstatatud vaidlusega, mis puudutas ligi kaheksa aastat kehtinud apteekide asutamist piiravaid ravimiseaduse sätteid, on nüüd asi klaar. Samas pole riigi kõrgeima kohtu otsus kaugeltki lahendus, vaid asjaolu, mis tuleb valdkonna reguleerimisel teadmiseks võtta. Jõudu tööle, riigikogu!

Põhimõtteliselt sunnib riigikohtu otsus kogu ravimite jaemüügi korraldust riigi tasandil uuesti läbi vaatama, võib-olla isegi suurema põhjalikkusega,  kui seda seni on tehtud. Ravimite müük oli, on ja jääb reguleeritud valdkonnaks, äriks, kus kehtivad teatud piirangud nii tööjõule kui müügitegevusele. Lahenduste leidmiseks annab riigikohtu otsus aega, jõustudes alles poole aasta pärast.

Kuidas siis ikkagi reguleerida? Lihtsalt ja loogiliselt lähenedes võiks avalik huvi väljenduda kolmes aspektis. Esiteks, et ravimid oleks kõikjal Eestis võimalikult kiiresti ja mugavalt kättesaadavad – ükskõik siis, kuidas jaemüük on korraldatud. Teiseks, et nõustamine oleks võimalikult kõrgel tasemel – et inimene võtaks õiget ravimit õiges koguses ja õigel ajal, saaks võimalikult palju teavet kõrvaltoimete kohta jne. Kolmandaks, et ravimite hind oleks võimalikult mõistlik.

Kõik need aspektid on omavahel tihedalt seotud, mis eeldab lahendustes mõistlikku kompromissi. Eelisarendades üht, võid kogeda tagasilööke teises. Erinevalt mõnest naaberriigist, kus jäme ots on proviisoritele kuuluvate apteekide käes, valitsevad Eesti turgu hulgimüüjatega seotud ketiapteegid – tõsiasi, mis mõjutab kahtlemata kogu ravimite jaemüügiga seonduvat.

Käesoleva kaasuse kontekstis kõneldi palju maa-apteekidest, mille olemasolu senised asutamispiirangud olevat kaitsnud. Tõepoolest, kui linnades tiheneb asutamispiirangute kadudes konkurents, tekib vajadus palgata tööjõudu ning üks võimalus on seda saada maalt.

E-apteekide või apteegibussi võimaldamine ärimudelina on igati mõistlik, kuid loota, et see asendab maapiirkonnas apteeki, on leebelt öeldes naiivne. Võib-olla tõesti võiks teatud lihtsamaid käsimüügiravimeid müüa kaupluses, kuid mõte, et see teeb maal kõik mured olematuks, võib tekkida ainult mõnel linnasaksal, keda suvitades korraks peavalu tabab.

Kuid probleeme võib tekkida ka linnades. Sobiva tööjõu puudus võib tekitada survet palgata vähem kvalifitseeritud töötajaid. Ravimiamet on aga juba praegu ette heitnud nõustamise nõrkust – viiendikus apteekidest pole see tasemel. Uuringud on näidanud, et inimesed ootavad ja vajavad ravimialast nõustamist. Apteek on meditsiinisüsteemi osa isegi siis, kui ta seda seadusetähe järgi ei ole.