Inge Melchior: lääneeurooplase pilk eestlaste ajalootunnetusele

Inge Melchior Foto: Erakogu

Hollandi doktorant Inge Melchior Amsterdami Ülikoolist uuris oma doktoritöös, mida tähendab eestlastele nende lähiajalugu, miks nad sellest nii tugevasti kinni hoiavad ning kuidas see peegeldub meie tänapäeva elus. Eesti Rahva Muuseumis oma intervjueeritavatele peetud eestikeelses ettekandes rääkis ta, mismoodi oma uurimust tegi ja milliste järeldusteni jõudis. Postimehe arvamusportaal avaldab naise ettekande.

Minu rännak Eestimaal algas aastal 2006, juba rohkem kui seitse aastat tagasi. Tollal õppisin Hollandis antropoloogiat ja olin samal ajal üliõpilaste reisikomitee juht. Üliõpilased reisisid alati lõuna, päikese poole. Mina mõtlesin, et ka Ida-Euroopa võiks olla väga huvitav. Minu suur ajend, miks sinna minna, oli lihtne: häbi. Häbi selle pärast, et ma ei teadnud mitte midagi Balti riikide kohta. Küsisin endalt, kuidas on võimalik, et elame kõik Euroopas, aga mul ei ole üldse ettekujutust, kuidas Eesti linnad, loodus ja inimesed välja näevad? Mida nad teevad, mida nad mõtlevad? Mille pärast eestlased muretsevad?

Muidugi, ma olin koolis õppinud, kus Eesti asub ja et Ida-Eeuroopa oli pärast Teist maailmasõda kommunistliku võimu all. Aga see Ida-Euroopa oli lihtsalt üks suur punane punkt Venemaa ja Saksamaa vahel. Mis selles punases punktis toimus, ei teadnud ma üldse.

Siis soovitasingi teistele reisikomitee liikmetele minna Eesti ja Lätti. Nad olid minuga nõus, et see oleks huvitav, samas kartsid nad, et kui lähme sinna «külmale maale», ei taha mitte keegi meiega kaasa tulla. Nad eksisid ning me läksime 30 üliõpilasega kümneks päevaks Tallinna, Tartusse ja Riiga.

Sellest reisist mäletan kõige paremini üht hetke Tartus, kui olime koos Eesti tudengitega restoranis, Püsirohukeldris ja nad rääkisid meile Eesti ajaloost. Sellest, kuidas nende vanavanemad olid Siberisse viidud. Paar päeva varem olin ma tundnud sama, et eestlased on ajaloo jooksul palju kannatanud. Nad rääkisid muidugi ka oma üliõpilaselust ja siis ootamatult küsisid nad meie käest, kas me tahame oma hümni neile laulda. Meie, Hollandi tudengid, vaatasime üksteisele otsa ja naersime. Siis tõusid Eesti üliõpilased püsti ja hakkasid laulma Eesti hümni. Nii ilusti, nii südamest. See oli hetk, mis muutis mind Eesti suhtes uudishimulikuks.

Pärast laulmist küsisid nad taas, et kas meie laulaksime. Me jäime istuda ja hakkasime laulma. Pärast esimest salmi me katkestasime ja hakkasime naerma. Rohkem me oma hümni sõnu ei teadnud. Tõesti.

Kui ma Hollandisse tagasi jõudsin, hakkasin mõtlema. Miks oli hümni laulmine selline uhke asi Eesti üliõpilastele? Ja vastupidi – miks meie, hollandlased, naersime? Mulle tundus, et eestlased on väga uhked oma rahva ja kultuuri üle. Aga millest ma aru ei saanud, oli see, miks nad samal ajal olid ajaloos nii pettunud. Ühest küljest nad rõhutasid okupatsiooni, kannatusi, küüditamisi, aga teisest küljest olid nad nii uhked.

Kui ma pidin hakkama bakalaureusetööd kirjutama, valisin teemaks, kuidas ajalugu kasutatakse, et luua rahvuslikku identiteeti. Ma mõistsin, et mitte ainult ajalugu ei mõjuta olevikku, vaid ka olevik mõjutab ajalugu. Sain siis aru, et Eesti kannatused minevikus on tähtsad Eesti ajaloole selles mõttes, et nad näitavad, kui tugev on Eesti rahvas ajaloo jooksul olnud.

Töö lõpus tundsin, et üks küsimus sai vastatud, aga nii paljud küsimused olid asemele tulnud. Näiteks, miks see ajalugu, mis juhtus nii kauges minevikus, oli Eesti noortele ikka veel tähtis? Nii otsustasingi ka oma magistritöö Eestist kirjutada.

Läksin viieks kuuks Tartusse elama, käisin Tartu Ülikoolis, õppisin kursuseid ajaloo ja mälu poliitikast ning Balti riikide ajaloost. Loomulikult hakkasin õppima ka eesti keelt. Ma mäletan, et «minu poes» Raatuse tänaval oli liha klaasi taga, ostmiseks pidi küsima. Ja ma otsustasin, et söön alles siis liha, kui saan seda eesti keeles tellida. Augusti lõpus olin tulnud Eestisse, liha sõin alles uuel aastal. Kohvikus käis samamoodi. Ma tahtsin ainult eesti keeles rääkida ja õppisin eesti keeles tellima. Aga kui minult küsiti midagi, siis ma aru ei saanud.

See oli sügis ja talv aastal 2007. See oli pronksöö aasta ja mina olin tulnud uurima, miks on ajalugu veel nii tähtis Eesti tänapäevelus. Täpselt õige aeg selleks. Pronkssõdur oli väga konkreetne asi. Kõigil, kellelt ma küsisin, oli selle kohta arvamus. Muidugi, kuna ma ei osanud veel eesti keelt, rääkisin üliõpilastega, kes oskasid inglise keelt. Üldiselt olid vastused sarnased: pronkssõdur oli vene monument ja see ei pea enam pealinnas seisma. Eesti venelased ei taha kohaneda eesti kultuuriga, ei taha eesti keelt rääkida. See on okupantide sümbol ja meie, eestlased, ei taha seda enam näha.

Venelased suhtusid teisiti. Mul oli võimalus rääkida ühe venekeelse üliõpilasega. Huvitav, et tema oli ainuke, kes ei tahtnud, et ma lindistaks, ja kes tahtis endale pseudonüümi. Ilmselt oli tema lugu vähem avalikult aktsepteeritud kui eestlaste lugu. Ta rääkis mulle, kuidas ta tundis end pärast pronkssõduri äraviimist süüdi. Yelena vanavanemad ohverdasid oma elu tema vabaduse eest ja Yelena ei saanud mitte midagi teha, et vältida monumendi eemaldamist.

Meedias tundus pronkssõduri probleem lihtne ja selge, must-valge. «Eestlaste ja venelaste ajalood on erinevad ja nüüd tekivad probleemid sellest, et nad koos ühes ühiskonnas elavad. Nõukogude ajal otsustasid monumentide üle venelased, nüüd eestlased.» Seletus oli umbes niisugune. Aga see ajaloo konflikt oli palju keerulisem.

(1) Esiteks, eestlased ei ole ühed ja samad. Eestlased on erinevad inimesed, kellel on samad, aga ka erinevad ajalood ja erinevad mõtted. Mõned eestlased rääkisid mulle sel ajal, et pronkssõduri äraviimine ei olnud õige. Nendele tundus, et see eemaldamine oli lihtsalt poliitiline tegevus. See monument oli juba nii kaua seal olnud ega ärritanud kedagi. Venelased tulid üks kord aastas sinna kokku ja see oli kõik. Need eestlased arvasid, et kõige parem oleks, kui nad ei usaldaks «sellist poliitilist propagandat».

Peale selle ei olnud mõned nendest nõus sellega, et tänased venelased on okupandid. Nad on siia tulnud töötajatena või nad on siin sündinud ja nad ei vastuta Nõukogude võimu repressioonide eest. Selles mõttes karistab monumendi äraviimine inimesi, kes ei ole midagi halba teinud. See ei tähenda, et need eestlased ei tunnistaks Nõukogude okupatsiooni ja selle repressioone. Probleem on selles, et nad ei julgenud neid seisukohti teistega avalikult jagada. Nad kartsid, et teised arvavad, et nad ei ole õiged või päris eestlased.

(2) Teiseks, pronkssõduri konflikt oli keerulisem kui meedias esitatud, sest see ei olnud ainult konflikt eestlaste ja venelaste vahel. Ka Lääne-Euroopa oli selles vaidluses oluline tegelane. Algusest peale oli selge, et mind vaadatakse nagu lääneeurooplast, kellel on teine ajaloopilt. Kindlasti mul oligi. Esimesel korral, kui kuulsin, et sakslased olid Teises maailmasõjas Eesti jaoks vabastajad, ma ei teadnud, mida arvata. Mäletan, et kui ma just olin Eestisse jõudnud, küsis keegi minu käest, millal sai Holland iseseisvaks. Ma ei teadnud vastust – ma ei olnud isegi endale seda küsimust esitanud. Iseseisvus ja vabadus on minu ja teiste lääneeurooplaste jaoks nii tavalised, iseenesemõistetavad.

Eestis mõistsin ma esmakordselt, et minu ajaloopilt on vaid üks paljudest. Kui ma käisin Tartu Ülikoolis ajaloo ja mälu poliitika kursusel, sai see veelkord selgeks. Me olime ühes klassis: eestlased ja lääne-eurooplased. Õpetaja näitis meile üht pilti ja küsis, mida me näeme. Hollandi poiss rääkis, et see on juutide transport koonduslaagrisse. Eestlane vastas: see on eestlaste transport Siberisse. Eesti poisil oli õigus. See näitab, et eestlastel ja hollandlastel on erinevad ajaloopildid.

Erinevus Lääne-Euroopa ja Eesti vahel on «mälestusmärkide sõjas» tähtis. Peeter, 60 aastat vana, näitas mulle Lenini pilti ja ütles: «meie Hitler». Mu sõber Maria, sündinud aastal 1987, küsis nördinult minu käest, miks on Euroopas keelatud natsi lipp, aga Nõukogude Liidu lipp ei ole. Kui Eesti veteranid panid Lihula monumendi püsti, siis Lääne-Euroopa organisatsioonid sekkusid, rääkides, et Euroopa Liidus on natsisümbolid keelatud. Kui pronkssõduri tüli puhkes, kõlas jälle hääl Lääne-Euroopast: olete nüüd Euroopa Liidu liige, austage oma vähemusi. Siis tõstatati küsimus: kas me oleme iseseisvad ja saame oma ajalugu ise kirjutada või otsustab nüüd Euroopa Liit, mida meie võime mäletada? Pärast pronkssõduri äraviimist rääkis Triinu mulle, kui õnnelik ta oli, et Eesti riik otsustas midagi teha, mitte keegi teine, ja Lääne-Euroopa lõpuks isegi toetas seda.

Huvitav oli ka see, kuidas muutus pronkssõduri monument nii ootamatult inimestele tähtsaks. Näiteks, ma küsisin inimestelt Tartus seisva Kalevipoja vabadussamba kohta. Mõned üldse ei teadnudki, et selline monument on olemas. Ei olnud mitte kunagi näinud. Küsisin siis, kas nad oleksid nõus, kui see võtaks sealt ära. «Muidugi mitte! See on meie monument, meie vabaduse sümbol!» See näitab, et monumentide tähendus ei ole ainult või lihtsalt neis monumentides, vaid selles, mida nendega tehakse. Lisaks ka see, kes teeb sellega midagi. Mulle räägiti, et kui näiteks mina värviksin Kalevipoega, siis see oleks imelik, aga kahjutu. Kui Eesti kunstik seda teeks, siis see võiks monumendi vabaduse tähendust isegi esile tõsta. Aga kui venelane värviks Kalevipoega, oleks see provokatsioon. Tegevus on üks ja sama, aga tähendus ja seletus teistsugused.

See näitab, et ajalugu ei ole ainult minevikuga seotud. See on tänapäeval kirjutatud ja seepärast muutub see veel, mis sest, et on minevikus juhtunud. See on põhjus, miks peame teadma, kuidas tänapäeva sündmused mõjutavad ajaloo kirjutamist.

Sain oma magistritöö valmis ja mõistsin, et ma ei olnud ainus hollandlane, kes ei teadnud Eestist mitte midagi. Kui ma magistritööst rääkisin, küsiti mult imelikke küsimusi. Näiteks Islandi kohta (seda hääldatakse natuke sarnaselt «Eestiga»), või et kas eesti keeles kirjutatakse ladina tähestikus. Pärast magistritööle punkti panemist asusin kirjutama oma doktoritöö ettepanekut. Kui ma esitlesin seda ideed Amsterdami Ülikoolis, kus ma varsti oma tööd kaitsen, oli žürii esimene küsimus: kuidas saab sellest kirjutades tagada, et sa ei kirjutaks fašistlikku teost?

See näitab veelkord, kui raske on lääneeurooplastel aru saada, milline oli Eesti ajalugu. See, et sakslased olid teretulnud Eestisse vabastajatena, ei tähenda, et eestlased olid fašistid. Aga Lääne-Euroopa mõistuses, kus «sakslaste pooldamine» on väga tundlik küsimus, tundub juba ebasoovitav ja moraalselt vale see, kui püüad mõista, milline olukord Eestis toona oli. Nagu üks mu Hollandi professor, kes on selles osas äärmuslike põhiõtetega, rääkis mulle: «Ära uuri Eesti ajalugu, see ei vääri kellegi mõistmist.» Nagu ma märkisin, see oli õnneks äärmuslik mõte, aga näitab ikkagi, kui raske on silda Ida- ja Lääne-Euroopa vahele ehitada.

Doktoritöös uurin, mida tähendab lähiajalugu tänapäeva eestlaste eludele praeguses, nüüdisühiskonnas. Ühest küljest saab eeldada, et inimesed tahavad sellist lühiajalist ja traagilist ajalugu südames hoida, eriti sellepärast, et taasiseseisvumise aeg ei ole veel nii pikk. Teisest küljest saab eeldada, et inimesed tahavad nii kiiresti Euroopa suunas arendada, et on raske minevikku kaasas kanda. Eriti seepärast, et vana Euroopa ajalugu ja ajaloopoliitika on nii teistsugused. Kuidas saad oma vanemate traagilist lugu südames hoida ja samal ajal suhelda inimestega, kellel on teised mälestused, neist aru saada ja kriitiline olla oma lugude suhtes? See on raske, väga raske.

Ka Eesti poliitikud pistavad selle küsimusega rinda. Juba kohe pärast taasiseseisvumist: mida teha monumentidega, mida sõjakurjategijate ja -ohvritega? Ja kuidas suhelda venelastega, kes on Nõukogude ajal Eestisse tulnud? Kas nad on okkupandite järeltulijad või hoopis lihtsad venekeelsed töötajad?

Ajaloopoliitika ei ole selles mõttes vabatahtlik teema, millel võib arutada. See on kohustuslik. Kui riigimehed ei aruta ajaloopoliitikat, siis on seegi poliitika, see on otsus.

Pärast taasiseseisvumist oli muidugi raske kõik koos uut ühiskonda üles ehitada ja koos otsustada, mida ajalooga teha. Kõige tähtsam sel ajal oli, et Eesti ajalugu – eestlaste lugu – saaks kirjutatud. Selleks koguti elulugusid. Eesti ajalugu oli seepärast kirjutatud nagu isiklik, aga samal ajal kollektiivne lugu, mis pidi ajaloolist ebaõiglust õiglaselt kohtlema, et sulgeda lahtist haava. Praegu, 22 aastat pärast taasiseseisvumist, on olukord muutunud. Eesti on nüüd Euroopa perekonnas pärisliige.

Vana Euroopa jaoks on Teisest maailmasõjast juba palju aega mööda läinud. Muidugi sama palju kui Eestis, aga vanal Euroopal on olnud pikalt aega, et neid teemasid arutada ja valuga leppida. Sellepärast on vana Euroopa elanikele võimalik ajalugu näha mõningase distantsi pealt, see ei ole enam südamesse minev asi, millele ei saa sõnu anda. See võimaldab erinevatel mälestustel elada kõrvuti ühes ühiskonnas.

See on praegu Euroopa Liidus oluline demokraatlik väärtus, mis Euroopa Liidu astudes hakkas kehtima ka Eestis. Nägin, kuidas Eesti riigimehed, aga ka teadlased ja kultuuritegelased on olnud selles dilemmas viimaste aastate jooksul kinni. Kas Lihula monumendi äravõtmine oli õige Eesti ajaloo kohaselt või ainult Euroopa demokraatlike väärtuste järgi? Sama saab küsida pronkssõduri kohta, venelaste integratsiooni kohta. Kuidas saame olla ausad meie oma ajaloo vastu, olles samal ajal kriitilised? Ja kuidas saame teisi lugusid avasüli vastu võtta?

Muidugi sõltuvad vastused nendele küsimustele inimestest. Alustasin oma otsingut mälestusüritustelt. Õppisin eesti keelt edasi ja sellepärast oli mul nüüd ka võimalus neist osa võtta. Esimesel korral, Tartu leinapäeva mälestusüritusel aastal 2010, sain aru vist poolest jutust. Aga isegi siis tõlkisin ma ettekandeid kanadalasele, kes üldse eesti keelt ei rääkinud, aga tal oli Eesti sugulasi, kes olid küüditatud. Käisin repressioonide mälestusüritustel, rahvuslaste kokkutulekutel ja veteranide üritustel.

Tihti oli raske seletada, mida ma täpselt uurin. Inimesed lihtsalt oletasid, et ma uurin Eesti ajalugu. Jah, seda ma uurin küll, aga tänapäeva vaatekohast. Mälestusüritused ei ole mulle huvitavad mitte selle pärast, mida nad mälestavad, vaid miks inimesed tulevad siia kokku ja miks see on nendele tähtis. Ma ei ole ajaloolane aga antropoloog.

Mälestused küüditamisest

Kui ma aprillis 2010 Tartusse tagasi jõudsin, asusin mälestusüritustel käima. Algul vaid avalikel ja riiklikel üritustel, aga hiljem, kui õppisin tundma rohkem inimesi, kes mind kaasa kutsusid, ka mitteametlikel, näiteks Kuperjanovi haua juures. Niimoodi sain teada, et Tartus on päris tugev sõpruskond, kes käib igal mälestusüritusel. Nende vastus minu küsimusele oli üks ja sama: «Meil on vaja üht ühist Eesti ajalugu, ainult siis on võimalik iseseisva riigina püsti jääda. Kui me hakkame segama või lubama erinevaid lugusid, siis Eesti vaim ja sellega Eesti võim lähevad kaduma.»

Muidugi on mõned teised eestlased samuti sellega nõus, aga see Tartu sõpruskond, kes kutsub endid rahvuslasteks, tegutseb selle mõistmise järgi. Nad korraldavad üritusi, kirjutavad raamatuid, koguvad huvitavaid ajaleheartikleid, panevad tähtpäevadel küünlaid hauadele, kirjutavad üles või filmivad ajalooüritusi ja võitlevad ajalooga seotud inimeste tunnistamise eest. Palju neist kulutavad kogu oma vaba aja sellele. Nad tahavad oma kodumaad kaitsta, tahavad saavutada, et Eesti iseseisvus jääks püsima. Selleks on tarvis üht ühist ajalugu, mis ühendab eestlasi, õpetab kodutunnet, nii et noored põlvkonnad oleks valmis oma kodumaad kaitsma, kui vaja.

Ma kohtusin mälestusüritustel ka inimestega, kes on olnud küüditatud. Nende elulood on tänapäeval osa eestlaste loost. Nõukogude ajal seevastu olid nende lood vaikuses. Mõned inimesed on mulle rääkinud, kui võimas oli see tunne, kui nad esimest korda lugesid «Maria Siberimaal». See, et nende lood on nüüd avalikkuses, tunnistab nende traagilisi kogemusi, aga  annab ka võimaluse nende lugusid noortele põlvkondadele edasi anda. Nii ei ole nad täiesti asjatult kannatanud ja noored on valmis sellist traagilist sündmust tulevikus ära hoidma, et ajalugu ei korduks.

Enamik küüditatud inimestest, kellega ma rääkisin, aga kartis, et tänane noor põlvkond ei ole väga huvitatud, ning leidis, et ka riik peab endale vastutust võtma repressioonide mälestuste edasikandmise eest. Ühest küljest siis tahavad küüditatud nii väga, et teised saaksid neist aru ja kannaksid nende lugusid edasi. Teisest küljest ütlevad nad, et see ei ole võimalik: «kes ei ole läbi elanud, ei suuda seda mõista. Näiteks seda, kuidas on tunda nälga ja kaotada lähedasi».

Ma rääkisin noortega ka. Tahtsin teada, mil määral nad võtavad Eesti lähiajalugu omaks. Sain nendega tuttavaks erinevates kohtades, mis ei olnud seotud ajalooga, näiteks ülikooli üritustel, õmblemiskursustel, eesti rahvatantsu või vabatahtliku töö kaudu. Kogu doktoritöö kirjutamise jooksul ei ole ma kohtunud ühegi Eesti noorega, kes oleks lähiajaloo suhtes ükskõikne. Uuringuandmed näitavad, et 57,8 protsendi noorte eestlaste (vanuses 15-29 aastat) arvates on leinapäeva tähistamine oluline. See ei tähenda, et nad mõtleksid iga päev küüditamistele või sellele, kuidas eesti veteranid langesid Eesti vabaduse eest. Aga kui nad leiavad end olukorrast, kus tunnevad end ohustatuna, näiteks pronkssõduri või Gruusia sõja ajal või lihtsalt lääneeurooplase või venelasega suheldes, siis pöörduvad nad tagasi lähiajaloo juurde. Millal keegi tunneb end ohustatuna, sõltub muidugi inimesest. Kes seda väga tihti ei tunne, saab olla avatud ka nendele, kellel on teised lood ja mälestused. Raskem on see neile, kellel see ohutunne kergemini üles ärkab.

Üks ühine lugu jätab alati osa lugusid välja. Mitte ainult venelaste, aga ka eestlaste omi. Ma elasin juba üheksa kuud Tartus, kui ma esimest korda kuulsin, et Nõukogude aeg ei olnud ainult halb. Ma isegi ei mõelnud varem selle peale, see tundus mulle natuke tabu teema. Agu kui ma käisin maal külas – ja hiljem ma elasin seal ka kaks kuud – siis sain aru, et ühiskonnas on olemas ka positiivseid mälestusi nõukogude ajast, neid lihtsalt ei jagata nii väga avalikult. Näiteks hinnati, et kultuurielu oli tugev ja kõikidele saadaval, samuti koolid, tervishoid ja töö. Statistiline analüüs näitab, et peaaegu poolel eestlastest on tegelikult positiivsed mälestused. Eriti vanadel inimestel ning neil, kes elavad maal. Miks puuduvad need mälestused Eesti ajaloo õpikutest? Sest see võiks – nagu mõned tajuvad – ähvardada ühist Eesti ajalugu ja selles mõttes väikese riigi kindlustunnet.

Mu reis Eestimaale on olnud väga huvitav ja kindlasti ei ole see veel lõppenud. Mis teeb Eesti nii eriliseks - ja see on Hollandis tõesti teistmoodi - on see, et te olete kõik nii seotud ühiskonnaga. Igaüks omal moel. Korraldate üritusi, kirjutate raamatuid, teete vabatahtlikutööd, kaitsete Eesti loodust, räägite oma lugusid edasi. Ja te kõik võtsite mind vastu nagu sõpra, et näidata, millisel ilusal Eestimaal te elate. Suur tänu!