Vello Vikerkaar

FOTO: SCANPIX

Kunst on tihti igav, kõlas kiri T-särgil, mille otsa komistasin ühes kasutatud rõivaste poes. Vaimusilma kerkis kohe pilt, kuidas ma hakkan sellega näituste avamisel käima. Aga selle suurus oli S – nii väikest saab kanda ainult mõni laps.

Kui puhkes Kendergate, tuli mul see T-särk meelde ja ma taipasin, et oleksin võinud selle kinkida Kaurile tema esimesel tööpäeval. Just tema mantra oli sinna kirjutatud, kui ta ikka tõesti ütles, et kultuur on boring as shit (1). Kuid siis mõistsin sedagi, et kui särk ei läinud mulle selga, ei saa see kuidagi minna selga musklis Kaurile. Võib-olla oleks ta siiski saanud seda rinnal hoida foto jaoks, nagu teevad staarjalgpallurid, kui on sõlminud lepingu uue klubiga?

Kui Kaur sai peatoimetajaks, valgus üle minu kadedusepuhang. Miks ometi ei helistanud Rein Lang minule? Mul ei oleks ju ometi olnud midagi sellise ameti vastu. Ma oleksin rõõmsal meelel olnud Langi toimetaja-bitch (2), tema kukk, tema kirjasulega petuhh (3).

Milline kirjainimene ei unistaks kas või kord elus töötada ametis, kus on tagatud regulaarne sissetulek? Mind võib ju üle valada mis tahes Freedom House’i aruannete kuhjaga, aga et ma olen oma silmaga pealt näinud, kui suur on lõhe toimetamise ja kirjastamise vahel, kui lahku on löödud need kirik ja riik, ei ole mul enam mingeid illusioone. Minu roosad prillid purunesid ammu tanksaabaste all kildudeks.

Tõsi, ma usun küll kindlalt, et kultuur ei pea olema boring as shit, ehkki mul on kahtlusi, et asi, mida rahastab valitsus, lihtsalt peab olema boring as shit. Või vähemalt selleks lõpuks saama. Selline on juba seaduspära, kui tantsida tellija pilli järgi.

Umbusklikumasse meeleollu sattudes kaldun ma mõtisklema, millist võimsat vaimupuhangut võiksid lugejale pakkuda tosinkond SA Kultuurilehe väljaannet: Sirp, Akadeemia, Diplomaatia, Keel ja Kirjandus, Kunst.ee, Looming, Loomingu Raamatukogu, Muusika, Teater.Muusika.Kino, Täheke, Vikerkaar ja Õpetajate Leht.

Kui uskuda seda, mida võib ajalehtedest lugeda, siis vähemalt mõne väljaande toimetajad igatsevad kangesti strateegilist suunda nõukogult – organilt, mis olevat igas mõttes ehe poliitiline tööriist. Isegi kui kõik tegutseksid sama eesmärgi nimel või vähemalt saaksid üksteisega läbi, kipun ma kahtlema, kas bürokraatia suudab luua kirjatükke, mis vääriksid lugemist.

Rein Langi bitch’ina ootaksin mõnusat sooja ametikohta väärt palgaga, mis annaks mulle võimaluse tegelda teiste projektidega (nimetagem seda minu «kunstiks»). Annaks mulle tillukese osa 7,7-miljardilisest riigieelarvest, 700 eurot kuus või nii. Annaks mulle kümme aastat vana arvuti, tasuta parkimiskoha, nii palju filtrikohvi, kui vaid jõuan juua, ning võimaluse kaduda komandeeringutesse ja koolitustele nii sageli, kui ma neid vähegi suudan organiseerida. Ja laseks mul jääda koju niipea, kui nina hakkab tilkuma või kui on aeg sõita vanaema juurde õunamahla tegema. Selline elustiil mulle juba läheks.

Korra turgatas mulle pähe karikatuur, mis võiks kenasti ajalehes ilmuda. Sellel oleks üleelusuurune Rein Lang, käes korralik vanglas valmistatud tera. Terale oleks kirjutatud «SA Kultuurileht». Lang kaitseb oma reviiri, vehkides raevukalt noaga kõigi tosina väljaande lähenevate peatoimetajate poole. Jutumulli oleks kirjutatud: «Te olete nüüd kõik minu bitch’id!»

Aga nii see ei läinud. Lausa päris kõik ütlesid valjul häälel fuck it (4) ja pöörasid selja. (Isegi Dombrovskis, kuigi ta ei olnud vähemalt avalikult valmis seda Sirbiga seostama.)

Kui Lang tagasi astus, hakkasin Kauri pärast muretsema. Kirurgid on loomu poolest primadonnad ja ma pean ütlema, et väljaannet ei tasuks hakata lahti lõikama, kui pole kõrval ihuanestesioloogi. Ma mõistsin, et Langi lahkudes saab Kauri unelmate meeskond otsekohe kinga, kui kuulutatakse välja uus peatoimetaja konkurss. Vaesekesed küll, mõtlesin, nad loobusid oma senisest soojast pesast ja mille nimel – et olla neli kuud avalikult lahatavad ülitundlike intelligentide kägirõngas.

Kirjutamine ei ole mingis mõttes mõnus «töö» ja paljud lääne kirjanikud, keda ma tunnen, annavad oma lastele puhtsüdamlikult nõu hakata juristiks või raamatupidajaks. Eesti kirjanikule, kes hoiab eemale maksumaksja rahast, on elu nii pisikese turu erasektoris veel vähem meeliköitev kui läänes. Eestis saab bestselleri eest just nii palju raha, et kui kaks eurot juurde panna, saab juba tassikese kohvi kätte.

Ma imetlen siiralt Eesti toimetajaid, kes suudavad täita ajalehed ja ajakirjad lugudega, sest raha, mida nad selle eest maksta saavad, suudab paeluda vaid neid, kes kirjutavad jumala ja isamaa nimel, või siis neid, kelle emad lõikavad artikli lehest välja ja panevad raami sees seinale.

Tingimustes, kus toimetaja saab maksta loo eest null kuni mõnisada eurot (seda viimast haruharvadel juhtudel), liigub toimetaja ja kirjutaja suhe ühe teise, tublisti jubedama valuuta peale: isiklikud teened. Nii tekib maailm, kus vabakutseline ei suuda teenida elamiseks piisavalt ning kirjainimesed pöörduvad ots otsaga kokkutulemiseks relvadega äritsemise, amfetamiini valmistamise või reklaamiagentuuridele töötamise poole.

Puhtalt lugeja seisukohalt mind Kauri ametisse nimetamine vaimustas. Mulle meeldis mõte, et niisugune jultunud pasa üleskeerutaja võtab enda kätte ühe väljaande juhtohjad. Olgu see siis mis tahes väljaanne.

Kindel on see, et hea peatoimetaja ei otsi oma suunda nõukogudelt või muudelt organitelt. Ta ei täida oma väljaannet sisuga konsensuse põhjal. Head väljaannet juhib peatoimetaja. Tundus, et Kaur oli valmis võtma sellise vastutuse – ja ka kogu sõimu, mis sellega kaasneb.

(Jah, ma tean, et mõne arvates oli see kõik vaid üks suur happening, mõeldud vaid kultuuri-establishment’ile liiva silma keerutamiseks. Mul ei ole aimugi, kas see oli nii või mitte, aga ikkagi meeldib mulle mõte Kaurist kui peatoimetajast.)

Kas Kauril oli Sirbi jaoks piisavalt akadeemilisi ja kirjanduslikke atestaate? Millised need õieti pidanuks olema? (Kas mul on neid?) Eestlasi paistab kõrgharidus hullutavat, ehkki minu meelest on nii, et kui inimene suudab kirjutada, siis ta suudab kirjutada. Aga ärge mõistke mind valesti: diplomil on kahtlemata kirjanikulegi väärtus. No näiteks võib ta sellega tagumikku pühkida, kui ei jagu enam raha tualettpaberi ostmiseks.

Tol reedel, kui ilmus esimene Kauri Sirp, olin ma kell kümme hommikul Viru keskuse R-kioskis. Paraku oli leht juba läbi müüdud ja sestap kulgesin Sirbi lugemise asemel treppidest üles Rahva Raamatusse, kus ostsin endale Mihkel Muti raamatu «Kooparahvas läheb ajalukku».

Siis võtsin kõrvale hommikuviski ja süvenesin Muti raamatusse.

Ning leidsin tollest mutikoopast eest terve Eesti näitelava: intelligendid, kunstnikud, ärimehed, poliitikud … kes kõik muudkui arutasid sedasama minu küsimust.

«Aga kas partei ja valitsus pole meie metseenid?» küsis kahtlev hääl.

«Hull oled või?! Partei ja valitsus hoopis vihkavad meid.»

Rahva Raamatu kassa juures märkasin üht Eesti kultuuriikooni, kes tõstis kära selle pärast, et poel polnud talle sobivat ja vajalikku kohvilauaraamatut kuuest karvutute kasside tõust. Ma tundsin ta ära: tema oli üks neist, kes kleepis suu kinni ja poseeris Eesti Ekspressile.

Sel hetkel oleksin tahtnud tõsta klaasi ja soovida Kaurile õnne. Aga et polnud enam kellelegi toosti öelda, siis ma lihtsalt jõin.

Ja eks see olegi see, mis lugejatele on üle jäänud: minna lihtsalt jooma. No ja siis mõtiskleda küsimuse üle, mille tõstatas Mikk Salu 29. novembri Postimehes:

«Kes vastaks küsimustele, mida tahame – kas suuremat loetavust ja tiraaže ehk investeerime turundusse? Või tahame kvaliteeti ja paneme raha honoraridesse?»

Kes vastaks? Meie vastame. Meie, lugejad. Võib-olla see ongi Miku tegelik küsimus. Kas nende tosina SA Kultuurileht väljaande seas on mõni nii paganama hea, et me lausa ootame seda oma postkasti? Mõni nii hea, et me ärkame juba varahommikul ja tormame R-kioskisse? Või magame lihtsalt edasi?

Vello ootab lugejate ­sõimu Facebookis https://www.facebook.com/pages/Vello-Vikerkaar/ 198622561811.
 

(1) ingl «igav kui pask»

(2) ingl «lita, libu»

(3) vene «kukk»

(4) ingl «ah, persse»