Nils Niitra: kiidulaul Jürgen Ligile

Nils Niitra Foto: Sille Annuk

Poleks arvanud, et minu keel paindub kunagi Jürgen Ligi kiitma, aga siit see tuleb. Niisiis on mul väga kahju, et erakonnakaaslased Ligi ettepaneku lõpetada linnamaasturikultuuri edendamine niimoodi põhja lasid.

Ligi pani endale piltlikult öeldes pommivöö ümber, jooksis sellega oma erakonna valijate suunas ja üritas end õhku lasta. Ehkki plahvatust hoolimata kahest meeleheitlikust katsest ei toimunud, oli Ligi sooritanud sümboolse kummarduse kõigi nende suunas, kelle jaoks auto on ainult ja üksnes sõiduvahend ning kelle arvates maksusüsteem ei peaks toetama eputamist.

Et olla lõpuni aus, siis on minu peres kaks autot – 2002. aasta Renault’ mahtuniversaal ja 2005. aasta universaalkerega Fiat. Selle suurema auto ostsime alles siis, kui sündis neljas laps – tavalisse autosse nelja last ei topi. Kui lisada veel maakolkas elamise fakt, siis vast pole kellelgi põhjust pärida, miks on suurel perel kaks autot.

Jalutasin hiljuti hommikul oma auto parkimiskoha juurest Tartu kontori suunas ja nägin ristmikul pöördeootel nelja autot: kõigepealt Porsche Cayenne, siis selle järel BMW X5, siis mahtus vahele üks Lexuse sedaan ja selle järele veel Audi linnamaastur. Sedalaadi masinad on Tartus tavalised, aga seekord sattusid need lihtsalt nii armsasti üksteise sappa.

Eesti inimeste suhe autoga on olnud alati pisut fetišihõnguline. Meil ei otsita põhjust, miks osta endale väiksem ja ökonoomsem auto, vaid leitakse alati põhjus, miks on vaja võimalikult suurt ja vinget autot.

Varem sai maasturiiha ajada ka viletsate teede kaela, aga võin kõigile kinnitada, et nii Tartu kui ka meie maakonna teed on piisavalt head tavaliselegi sõiduautole.

Tegelikult võib igaüks osta endale sellise auto nagu ta tahab. Aga ta ei pea ostma endale autot oma firma kaudu lihtsalt sellepärast, et saada tagasi edvistamisele kulutatud käibemaks. Meil on vaja selles riigis kulutada vähem raha imporditud luksuskaupadele ja näha rohkem vaeva oma väliskaubandusbilansi parandamisega.

Aga mis siin ise mõelda, tsiteerin klassikut Ligi ennast: «Sõiduautol on väga nõrk seos tootluse, konkurentsivõime või tööhõivega, aga soodustuse tulemusena on nende osa ettevõtete investeeringutes arutult suur, need on kallid ja neid on palju. See viib raha välja nii firmast, riigist kui ka riigieelarvest. Tihti ei liigu firmas peale auto ja käibemaksutagastuse õieti miski, ka inimesed mitte. Tavakodanik aga ostab auto koos käibemaksuga oma maksustatud tulust.»

Kuldsed sõnad, ent ometi valdas viimasel ajal pidevalt rapsivaid oravaid taas kord paanika, Ligi hakkas saama etteheiteid kiirustamises ja ettevõtjatega läbiarutamata jätmises ning plaan lükati kalevi alla. Keegi käitus selles loos riigimehelikult ja keegi eelistas maotut lipitsemist oma valijate ees. Kumb neist on Jürgen Ligi ja kumb Reformierakonna riigikogu fraktsioon?