Leebe kindlus

Urve Tiidus Foto: A.Peegel

Uus kultuuriminister Urve Tiidus on kunagi öelnud, et ühtegi inimest ei tohi halvustada, ei anonüümselt ega avalikult. Kui Tiiduselt küsida mõne arvamuse kohta (teades, et Tiidus seda arvamust ise ei jaga), ei alusta ta oma juttu sellest, et «see on vale», vaid pigem ikka sellest, et «see on tema arvamus ja sellisena on seda huvitav kuulata». See ongi tema stiil: austav, arvestav ja lugupidav.

Mõne jaoks võib see kõlada imalalt, kuid Urve Tiidus on just see, kelle kohta öeldakse «hea inimene» ja kui nimetada veel omadussõnu, mida tema suhtes sagedasti kasutatakse, lisanduvad loetellu «leebe», «usaldusväärne», «kindel», «turvaline», «siiras».

Üks inimene meenutab, kuidas Tiidus 1990. aastate lõpul Saaremaale tagasi kolis. Oli ta ju siis Eesti mõistes suur staar, «Aktuaalse kaamera» uudisteankur, tema nägu ja häält tunti kõikides Eesti kodudes, aga nüüd tagasi Saaremaa korrespondendipunktis oli ta «täiesti normaalne tavaline inimene, mitte mingi «olen Tallinnast tulnud äss»».

Siin on aga muidugi ka üks koht, kus võib küsida, et ega see äkki Tiiduse nõrkuseks osutu? Nimelt, kas ta äkki on liiga leebe ja kas see ei või tähendada, et äkki on ta liiga lükata-tõmmata? Pigem mitte. Mõni ütleb küll kasvõi tema Kuressaare linnajuhi aja kohta, et võib-olla paaris olukorras oleks ta võinud olla konkreetsem ja n-ö tugevam juht. Teised jälle leiavad, et Tiidus pigem ongi selline, kes ei otsi konfrontatsiooni, ja näiteks debateerides, kui keegi teda otseselt ründab, ei vasta ta rünnakuga, vaid pigem libiseb rünnakust naljatades mööda, jäädes aga samas ikkagi endale kindlaks.

Üks on aga küll selge ja seda ütlevad kõik: Tiidus ei ole poliitiline sült, kes vajuks iga asja peale sellisesse vormi, nagu temalt ­oodatakse. Ka saarlased sõnavad, kui nad võrdlevad Urve Tiiduse perioodi Kuressaare linnapeana (2005–2011) ja tema järel tulnud Mati Mäetalu aega (2011–2013), et Tiidus oli selgelt tugevam linnapea. Ta võib olla leebe ega pruugi olla Suur Liider, aga kindlasti ei ole ta «pehmo». Ta arvestab, kuulab ja räägib läbi, kuid suudab ka otsustada, asju ära teha ning lõpuni viia.

Poliitilise karjääri mõttes on kultuuriministriks saamine Tiiduse jaoks uus tase. Enamiku eestlaste jaoks võib ta endiselt olla «telenägu» – mis teha, telekas on see, mis inimesed tuntuks teeb –, kuid tegelikult on ta juba 15 aastat Reformierakonna liige.

Esialgu oli Tiiduse kokkupuude poliitikaga küll suhteliselt põgus – ta juhtis paar aastat Kuressaare linnavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonda, aga pöördus siis tagasi ajakirjandusse. 2005. aastal sai temast aga Kuressaare linnapea ja see on ilmselt hetk, millest alates algab Urve Tiiduse CV sõnadega «Eesti poliitik».

2009. aasta kohalikel valimistel kogus ta Kuressaarest juba selle linna kõigi aegade rekordilise häältesaagi ning kaks aastat hiljem valiti ta riigikogusse. Nüüd siis on Tiidus minister.

Kultuuriinimestele peaks Tiidus sobima, eriti praeguses atmosfääris, kus õhk on emotsioonidest ja pingetest paks. Mis saab aga edasi ja kuhu Tiiduse poliitiline karjäär suundub, veel ei tea.