De mortuis...

Robert Lepikson Foto: Aivar Kullamaa / Kroonika

Ei saa öelda, et oleks ise Robert Lepiksoniga väga tuttav olnud.

Üks kord intervjuud tehtud ja kõik.

Samas, ükski inimene, keda sel teemal tüüdatud, ei tundu enam kunagi päris võõrana. Nimi kuskil välja ujub, ikka kaed järele, et mis värk on. Umbes, et kuidas tal seal läheb ka. Kui läheb hästi, on hea meel. Tõepoolest on. Kui läheb kehvasti, mingi jama kaelas või muidu sõimatakse, siis ... kas seda just kaasatundmiseks saab nimetada, aga mõte käib ikka läbi, et kuidas siis nii ja küll ta sellest üle saab. Mitte küll niivõrd, et hakkaks toetavat telefonikõnet või mailu tegema. Mis ikka inimesi segada. Kunagi ühegi kohta halba sõna ei ütle.

Kui mõni lehva-lehva teeb, läheb sinnapoole head ja kurja, siis ammugi pole lihtsalt ahah. Ongi mõnevõrra ehmunud olla. Kuidas siis nii. Alles mees jauras ja möllas, äkki ongi kõik, lusikas laual, naglid varnas. Kuidas siis nii?

Robert Lepiksonist eriti poleks uskunud. Seda meest oli ju tuba täis. Aga eks selliste kohta ongi sõna «äkksurm» välja mõeldud. Oli ... aga änam ei ole.

Kolleeg Paavo Kanguri teos seega tõsist huvi pakkus. Tuli meelde, et hästi palju asju jäi omal ajal küsimata. Küsimused tulevad ikka siis, kui oled diktofoni kinni pannud, ära läinud. Et ehk sai Paavo need küsimused esitatud. Ise ... no mis ma mäletan? Et Robert Lepikson oli hästi rõõmus inimene. Tegi paganama head espressot. Suitsetas mõnu ja lustiga. Poseeris rõõmsalt mingi tõstuki roolis ja irvitas laialt, kui mina objektiivi eest põgenedes mingisse lompi astusin. Mis oligi naljakas, Lepikson ei parastanud.

Kolleeg Kangur on head tööd teinud. Võtnud Robert Lepiksoni elu algusest peale lahti, rääkinud inimestega, kes tundsid, kes hoidsid, kes ei sallinud. Tegi ikka lusti küll, kuidas keset raamatut, kui hulk sõpru oli peakangelast kiitnud, et tore, ehkki sirts põrunud tegelane, tuli äkki mängu Koit Pikaro ja põrutas, et ilge pätt oli see Lepikson, nii töö- kui eraelus, ühiskondlikult kasulikust tegevusest rääkimata.

Heh.

Ei saa ka Koit Pikaro kohta halba sõna öelda, kah intervjuud tehtud. Lõbus lugeda oli ikka. Sihuke äkitsine tasakaalu lükkamine.

Sest pea kõik järgivad vana juhtmõtet «De mortuis...». Mis on enesestmõistetav. Kui inimene ise enam vastata ei saa, pole ilus halvasti öelda. Nii loovadki Lepiksoni sõbrad, tuttavad, võitluskaaslased pildi rahutust, võib-olla natuke põrunud, aga iseenesest vägagi meeldivast ja toredast tüübist. Lisaks, mida eriti kiita tahaks, ajastust, kui Raua-Robi oli tõesti tähtis tegelane. Kogu see aeg, kui õieti keegi ei teadnud, mis homme saab, polnud mingeid uuringuid ega arengukavasid, kõik käis ainult, et teeme ära, vaatame siis, mis saab. Kui läbirääkimistel oli püstol laua peal, konega laiguline uksel, et partnerid aru saaksid: tut rebjata tipa serjoznõje. Võib-olla ainult pidanuks rohkem lahti seletama, neile, kes sel ajal alles pudipõllega suhtlesid.

Näe, läkski etteheideteks. Olgu ... ma isegi ei viitsinud lugeda mingit äkki ette hüppavat riigikogu stenogrammi, mis vist teemasse käis, aga sügava monarhistina – ei koti üldise valimisõiguse sõnnikuhunnikust võrsunud mula, isegi kui see ehk midagi tähendaks. Edasi lugedes ei tundnud küll vajadust tagasi vaadata: ehk oli seal midagi, mis edasist seletab.

Teine: ma oleks lugenud oma kursavenna Hannes Rummu kolumni üle, kui see polnuks täiesti liigendamata lehekülgedele pandud. Ei ühtki taandrida, ei lõiku, ei miskit. Jätab mulje, nagu Hannes nii kirjutakski, mis ep tõsi ole ja jätab ette mulje, et pole mõtet. Kuigi olnuks tore meenutada, mis tollal, kui Lepiksonist peksupoissi taheti teha, tema kohta targad inimesed ütlesid. Jäi jälle lugemata...

Muidu tore ja meenutusi esile kiskuv kirjatöö. Jäin pikalt arutama, et ... kirjeldatakse küll meest kui läbi seina minejat, edvikut ja praalijat. Aga ... Lepikson hakkas rallisõitu haigestudes rahumeelega kaardilugejaks, ei roninud rooli, jagades ära, et ta pole sel teemal asjapulk. Ehk kuri alfa võttis oomega koha, mida ta olla väga hästi teinud. Meeskonna mees, tegelikult. Viimase krõksu järel ei küsi keegi, kelle süü, ühes autos kõik. Tore oleks kohale ja soovitavalt võidukalt jõuda. Seda praeguseks lehva teinud mees vist jagas.

Või mis tean mina.


Raamat

Paavo Kangur

«Kaardilugeja. Robert Lepiksoni lugu»

Pegasus 2013

176 lk