:format(webp)/nginx/o/2022/11/28/14991431t1h4f70.jpg)
/nginx/o/2010/05/13/367102t1h7d73.jpg)
Praegu samasooliste vahel võimalik seltsing kui viimaste soovitav homopartnerlus tähendavad sama asja, mistõttu pole vaja praegust korda muuta, leiab riigikogu liige Liisa Pakosta tänase online-väitluse omapoolses lõppsõnas.
Pakosta: homoseltsingul ja partnerlusel pole vahet
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Homopartnerluse seadustamine ei ole Eestis põhjendatud. Olen seisukohal, et ülereguleerimine ei tee ühiskonda õnnelikuks, eriti nii isiklikku valdkonda puudutavates küsimustes.
Austatud vastaspoole väited niinimetatud seaduseaukudest tuginesid seaduste mittetundmisele või seaduste «liiga kohmakateks» tembeldamisele. Seaduste mittetundmine ei anna veel põhjust uut seadust teha.
Pigem võiksime üle vaadata hariduspoole – kui palju tänaseid noori valmistatakse koolipingis ette reaalseks kooseluks ja vastutuse võtmiseks, sealhulgas ka laste kasvatamisega seotud vastutuse võtmiseks.
Ilmselt vajab meie õppekava selles osas täiendamist, et inimeste teadmised enda õigustest ja kohustustest oleksid paremad.
Igaühele peab olema ka Eestis tagatud õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, ning Eesti seaduste kohaselt see ka nii on.
Vaidlust selle üle, kas sobivam on nimetus «seltsing» või «partnerlus», ei pea ma riiklikul tasemel põhjendatuks, ilusad ja sisult samatähenduslikud sõnad mõlemad.
Registreerimata abielus elavad paarid peaksid lihtsalt julgemalt kasutama oma õiguste kaitseks olemasolevaid mehhanisme, paljud paarid seda juba ka teevad.
Selles mõttes on avalik madistamine nendel teemadel hea, et aitab kaasa üldise teadlikkuse tõusule ja see on ainult positiivne.
Nagu avakõnes rõhutasin, tuleb Eestis pöörata tähelepanu hoopis laste õiguste paremale kaitsmisele, ning seda sõltumata vanemate või last hooldavate täiskasvanute kooseluvormist.
Näiteks on meil laste osas tagamata ka üks peamisi õigusi – hääleõigus. Meil on sisuliselt viiendik kodanikest valimistel üldse esindamata.
Tegeleda tuleb tegelike sotsiaalsete küsimuste lahendamisega, mitte valida teemasid kellegi hääle tugevus järgi. Nagu esmaabiski, on kõige suuremas hädas tegelikult need, kes enda eest ise seista ei suuda.