Kui juhtute kummalisse väikelinna, mis on justkui lukus, teed viivad sisse, mitte välja, ning mille lahked elanikud muutuvad verejanulisteks, kui soovite lahkuda, pole kahtlust – te olete Wayward Pinesis.
Miks kaob inimkond wayward Pinesi?
8. detsember 2013, 13:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Me ei tea senimaani, kes tappis Laura Palmeri ja mis juhtus tegelikult Twin Peaksis, sest see telesari kadus ekraanidelt enne tõe väljakuulutamist. Wayward Pines avab end rohkem, kuid mitte lõplikult. Vähemalt ses raamatus mitte, küll aga järgmises. Samas on ka esimene osa eraldivõetuna üsna täiuslik, kui kasutada pärast selle läbilugemist pisut fantaasiat.
USA salateenistuse agent Ethan Burke satub Idaho osariigi kolkasse, väikelinna, et üles otsida kadunud kolleegid, satub linnapiiril avariisse, siis haiglasse ning sealt jalga lastes alustab eksirännakuid eikuhugi.
Linnake on mõistmatult rahulik, elanikud veelgi mõistmatumad, ühtaegu tavapäraselt ja tavapäratult. Kõik oleks nagu päris, aga ei ole ka. Mägede vahel asuv Wayward Pines on sulgunud – tee, mis viib välja, toob väljuja sisse tagasi. Samavõrd sulgunud on linnarahvas, kui sa üritad neist erineda, ja avatud, kui sa võtad omaks nende rahuliku eksistentsi ega tunne vähimalgi määral huvi, mis toimub välisilmas. Sest Wayward Pinesi elanike jaoks on ainult Wayward Pines. Linnapiiride tagant ei imbu sisse ühtki uudist ning linnapiiride tagusega ei saa ka kontakti.
Sooviks Burke sulanduda, leiaks ta õnne ja armastuse. Kuigi jah, ta (kõrval)armastus, üks kolleegidest, keda tuli Wayward Pinesisse otsima, näikse seal elavat juba paar kümnendit, ehk on selle aja võrra vananenud.
Sulanduda Burke ei soovi, vaid on valmis võitlema, et paljastada Wayward Pinesi tegelik pale.
Wayward Pines raamatuna, mitte linnana, on kaugel traditsioonilisest action- või ulme- või action-ulmeromaanist, kuid kütab pinget piisavalt. Uudishimu on see, mis inimkonda edasi viib, ning vaid tahtejõud takistab poolele teele jõudnud lugejat salamisi viimaseid lehekülgi piilumast.
Las jääda Wayward Pinesi – raamatu, mitte linna – liigitamine spetsialistide hooleks. Või siiski: kui veidi rafineeritum Stephen King koos mõne ulmeklassikuga peaks kirjutama kahasse stsenaariumi Twin Peaksile, võiks kokku saada Wayward Pinesi.
Lõpetuseks: ärge alahinnake raamatu välimust – kauni kesta sees (kiitus kujundajale) ei peitu alati inetu või tühine sisemus.
Raamat
Blake Crouch
«Wayward Pines»
Tõlkinud Andreas Ardus
Helios, 266 lk