Pabernukkude seiklused segastel aegadel

Jüri Pino
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamat
Avo Kull
«Reporter»
Tänapäev, 2013
360 lk
Raamat Avo Kull «Reporter» Tänapäev, 2013 360 lk Foto: Repro

Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaappppppppppppp­pppiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!

Mul pole tükk aega nii lõbus olnud.

Ikka sihuke põnevik, et anna olla. Pullapää jäägrid, maffia, ajakirjandus, Estonia hukkumine, erastamised-ärastamised, kulmulekaksamised, mõrvad, Eesti segane tulevik ja segapaarisvoodimaadlus kõik ühes raamatus!

Äge. Võimas. Vapustav.

Nii halvasti kirja pandud, nagu oleks see eesmärk. Tõeliselt halvasti. Sedamoodi kirjutamise eest võib keskkoolis isegi viie saada, kui komad õiges kohas; kui päris maailm peale hakkab, tasuks õpitu ruttu unustada. Vana õelus Tiit Hennoste kunagi nentis loengus: koolis õpetatakse inimesi kirjutama kirjandit, viimast korda kirjutatakse kirjand ülikooli sisseastumisel ja edasi ei lähe neid teadmisi enam kunagi vaja. Tiidul on õigus.

Et raamat on kohutavalt halb, võib aimata kohe alguses. Kuidas keegi, mõni mees muutub kole ettevaatlikuks, kui kõigile tegelastele kohe nii ees- kui perekonnanimi külge pannakse. Isikukirjeldus muidugi ka. Juuste, silmade värv, kasv. Pähe tulevad pabernukud, kellega mängitakse siis seekord mängu: vapper ajakirjanik paljastab tõe, pahad saavad palga! Niimoodi tegelasi tekitades võetakse endale mängujuhi osa, kõik käib nii, nagu nukumeister tahtis, tegelasel endal pole mingit õigust. Temal on vaid kaks mõõdet, sügavust ei mingit. Elu veel vähem. Ükski tegelane ei heida varju, kui Faulknerilt määratlust varastada. Ükski pole ehtne. Nukud... zombid... arvutiga tehtud... jätavad lollaka mulje.

Eriti kuna räägivad täiesti jubedalt. Loosungitega, teistmoodi ei oska öelda. Näited, näited, ütles Harald Peep ikka. Palun: «Füüsiline tõmme meie vahel pole küll lõplikult kadunud, kuid ta nõuab mugavusi, mis rohkem omased eakatele.» Leidke kolm naisterahvast, palun, kes endaga sohki elavat meest selliste sõnadega pikalt saadavad. Põrgut ... äkki leiategi? Keel ju halveneb seitsmepenikoormasammudega.

Ja niimoodi läbi terve raamatu! Väljaspool tegelaste kõnet samamoodi. Ükski tegevus ei käi ilma rohkete tarbetute omadussõnadeta, ilutsemisteta. Kogu jutt on nii ülespuhutud, et nii 20. leheküljest alates kannatab ainult lehekülje kaupa lugeda, vahepeal toibud natukese.... Lisaks on kõigile pabernukkudest tegelastele naerunägu pähe joonistatud. Ikka «naerdes ja naljatades», «vallandus naerulagin». Kergematel, mittekliinilistel juhtumitel «vaadatakse muiates». Oeh, no oeh, tõesti.

Endal käis lõug loks ja loks vastu kubet. Hea, et paigast ära ei läinud. Ometi. On ju olemas väljend: nii halb, et juba heaks kisub. Punk või sinnapoole. Ei saa öelda, et lugemine poleks olnud nauditav. Ühest otsast tõesti korralik põnekas, lugu, lood, on olemas, jooksevad ilusti, jooksevad lõpuks kokku kah. Aga peamise kaifi saab ikka sedapidi, kuidas silm punni läheb: kas võib jutt olla veel lihtsameelsem, lamedam, läägem? Tükk aega tundub, et võib, siis saavutatakse tase, hoitakse lõpuni. Hulluks enam ei aja, naerma ka mitte, itsitama küll. Sest võiks saada omamoodi kultusraamatu, kust virutatud väljenditega sõpru ehmatada. Nendid, näiteks, vinguvat last vaadates: «Muidugi on see keeruline küsimus, kuid me peame möönma, et sellest noorte ja haritud inimeste põlvkonnast moodustub ühiskonna avangard, kes peab me püüdlused kunagi teoks tegema.»

Kahju, et keegi, kes lugenud pole, mõhkagi aru ei saa. Aga ... kes tahab, ma olen valmis oma eksemplari ringlusse saatma. Igav teil ei hakka.


Raamat

Avo Kull

«Reporter»

Tänapäev, 2013

360 lk

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles