Rein Raud

FOTO: Erakogu

Viimasted nädalad on toonud avaliku huvi keskmesse ka laiema küsimuse: mis üldse on kultuur ja kuidas selle toimimist korraldada? Arvamusi on avaldatud seinast seina, traditsioonilisest, Cicero ja Arnold Bennetti arusaamast, et kultuur on kõik see parim, mida inimvaim on luua suutnud, kuni neoliberaalse nägemuseni, et tegemist on meelelahutustööstuse varjunimega ning kui mõni kultuurivaldkond omal jõul majanduslikult toime ei tule, siis võib-olla ongi mõtet ennast koomale tõmmata.

Küsimusele «Mis on kultuur?» ei ole võimalik siin põhjalikult vastata, aga ühes asjas tahaksin suuremale osale sõnavõtnuist siiski vastu vaielda. Pea kõik neist on eeldanud, et «kultuur» tähendab esmajoones kunstilist eneseväljendust – mõne meelest professionaalset, mõne meelest igasugust. Kuid see pole tingimata nii. Kultuuri tuleb kindlasti mõista palju laiemalt, et oleks võimalik ka kunstiline väljendus paigutada avaramasse konteksti.

Kultuur on kõik see, mida inimesed vajavad oma maailma tähenduslikuks muutmiseks, selle mõistmiseks, ja seetõttu võib täiesti õigustatult rääkida ka juriidilisest või asjaajamiskultuurist, toidu- või liikluskultuurist, kusjuures need võivad omavahel suuresti erineda ka kohtades, mille süvamuusika, nüüdisaegne kunst ja luule on üsna sarnased. Sedavõrd sarnased, et vastavates valdkondades tegutsejad – samuti nagu ka IT-spetsialistid, narkokullerid ja meisterkokad – saavad oma asjast rääkides paremini jutule oma kolleegidega välismaal kui majanaabriga.

Ja kui on nii, siis on meil probleem. Kunstilise eneseväljenduseta minetab kogu ülejäänud kultuuriline süsteem varem või hiljem oma senise identiteedi. Nagu on öelnud Ezra Pound, kunstnikud on inimkonna katsesarved. Mida nad arvavad, näevad ja tunnevad, on oluline maailma mõtestamiseks, ka siis, kui sel pole vahetut praktilist tähtsust.

Aga see tegevus on võimalik vaid loomingulises keskkonnas. Ja ajaloost on teada suhteliselt vähe näiteid, kus toimiv keskkond oleks saanud kuigi kaua hakkama ilma väljaspoolse, suuresti passiivse (st ise mitte uue loomises osaleva) huvita. Isegi kitsalt elitaarsed kultuurid on kestnud seetõttu, et huvi nende eliitide hulka kuuluda või nendega lähedalt läbi käia on olnud suur, ja seda ka raha ja võimu käsutavates ringkondades.

See ei ole tähendanud ei räiget sekkumist loodava sisusse ega lipitsevaid katseid ette ­aimata tellija maitset. Ent paraku näeb enamik sel teemal Eestis arvamust avaldavaid inimesi – nii kultuuri tegijaid kui ka kõrvaltvaatajaid – dialoogi võimalike tulemustena vaid neid alternatiive.

See on marksistlik-neoliberaalse vaate tagajärg. (Mõlemad mõtteviisid peavad majandust baasiks ja kultuuri sellest tulenevaks.) Et siit ummikteelt välja pääseda, tulekski kõigepealt hüljata see äärmiselt kahjulik vaade. Kahtlemata on ka kultuur vägagi sõltuv majandusest ja majanduslike hoobadega võib teda nii toetada kui hävitada.

Kultuuripoliitilistest otsustest (ka vaikimisi tehtud) sõltub seegi, kuhu noored andekad jõud oma tähelepanu ja pingutused esmajoones suunavad. Kuid see on siiski suuresti tingitud ka ümbrusest – sellest, mis keskkonnale kõnetab ja mis mitte. Ma ei mõtle siin sugugi turujõude. Suurima käibega filmid võivad ununeda kiiresti, mõne visionääri uus pilk aga võib luua ka järgnevate massiturutoodete jaoks täiesti teistsuguse olukorra.

Selles mõttes on ekslikud nii väited, et kõrgkultuuri tuleb tingimusteta finantseerida sellisena, nagu ta on, kui ka need, et kultuuripoliitikat pole üldse tarvis. Kultuur on sisuliselt isereguleeruv protsess ning parimal juhul suudab ise enese sees jõuda otsusele, millises suunas liikuda. On hea, kui seda otsustamist juhivad soov ja vajadus kõnetada selleks valmis välist vaatajat – eeldusel, et vaataja on valmis kuulama ja kaasa tulema.